EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi


Viimases staadiumis neeruvähki põdenud patsient tervenes tänu uuele ravimile, mida tulevast aastast rahastab riik.
Kuressaare mees Maido ei osanud kolm aastat tagasi aimatagi, mis võib põhjustada tema üha kehvemat enesetunnet. Kui teedeehitusel töötava Maido tervis juba väga nõrgaks jäi ja pea ringi käima hakkas, läks ta Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda. „Tohter saatis mind igaks juhuks kompuutrisse, sest talle tundus, et peab midagi ikka viga olema,” meenutas 56-aastane Maido, kes on nii isa kui ka vanaisa.

„Kompuurist saadeti mind kohe teiste arstide juurde ja olingi juba Tallinnas operatsioonil,” kirjeldas Maido kiiresti toimunud sündmusi. Selleks ajaks, kui ta arsti juurde läks, oli tal juba kaugele arenenud neeruvähk. Vähk oli peale ühe neeru juba tunginud ka kopsu. Kõigepealt lõigati välja haigestunud neer ja seejärel opereeriti kopsu. Teine neer on alles ja terve.

„Enesetunne pärast operatsioone eriti ei muutunud, nõrkus oli ikka küljes,” nentis Maido. Vähk oli oma kombitsad siiski laiali ajanud ja võimutses endiselt kehas edasi.

 

Tervis läks veel hullemaks

Siis võttis Maidoga ühendust PERH-i onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi keskuse juhataja onkoloog dr Helis Pokker. Algas ravi kasvajavastaste n-ö märklaudravimitega. Kuigi osa neist mõjus patsiendi üldisele enesetundele halvasti, ravi siiski jätkati. „Tuleb kõik need halvad asjad üle elada, sest ikka loodad. Liigutama peab ennast,” märkis Maido.

„Neeruvähk ei allu traditsioonilisele keemiaravile ja enne uute märklaudravimite kasutusele võtmist oli võimalus patsienti aidata väike,” ütles dr Pokker. Raskeks teeb neeruvähi avastamise seegi, et sümptomeid sel kasvajal esialgu õieti ei olegi. Valu hakkab inimene tundma alles siis, kui vähk on juba väga suur. Väiksemad kasvajad avastatakse sageli juhuleiuna.

Iga kolme kuu tagant tuli Maidol käia Tallinnas arsti juures kontrollis, kus tehti uuringuid ravi toime kohta. Algul kasvaja tänu ravile taandus, kuid umbes kahe ja poole aasta pärast ravimite toime kadus ja haigus arenes edasi. Esialgu püüdis Maido haiguse kõrvalt tööl käia, kuid suure kukkumisohu tõttu ei saanud ta peagi üldse kodust välja minna. „Seis läks ikka väga kehvaks. Tundus, et tahab ära viia juba. Olin nii läbi, et ei suutnud trepist üles magamistuppagi minna.”

 

Uue põlvkonna ravim

Just kõige raskemal ajal, mullu sügisel tuli meeldiv uudis. Eesti arstide poole pöördus uue põlvkonna ravimite – immuunravimite – tootja ja pakkus ka Eesti neeruvähi patsientidele osalust varajase kättesaadavuse programmis. Sel puhul tasub ravimitootja ravi eest, kuni haigekassa rahastusotsust menetleb. Kõikidele programmiga liitunud patsientidele tagatakse ravimi tasuta kättesaadavus kuni ravivajaduse lõpuni.

Maido otsustas programmiga ühineda. „Olin kohe nõus. Ikka peab proovima!” meenutas Maido. Nivolumabi nimetust kandvat ravimit manustatakse kahenädalase intervalliga veenisisese infusioonina, milleks tuleb haiglas käia.

Kolm kuud pärast esimese uue ravikuuri saamist saatis dr Pokker patsiendi kompuutertomograafia uuringule. Selgus, et vähikolded olid isegi suurenenud. „Aga see on pseudoprogressioon,” selgitas dr Pokker. Maido ise tundis end juba palju paremini. Arstiga koos otsustati ravi jätkata. Kolm kuud hiljem, kui tehti teine kompuuteruuring, näitas ka pilt olulist paranemist: kolded olid kõvasti üle poole väiksemad. „Praegu on seis selline, et on jäänud väga väikesed jääkkolded,” teatas dr Pokker.

„Läks väga palju paremaks, kohe teine tunne tuli sisse, hakka või tööl käima,” kiitis Maido. Keha sai tugevamaks ja jaks tuli tagasi. „Tundus, et asjast võibki asja saada.”

Maido teeb nüüd jälle oma igapäevaseid toimetusi. Intervjuuks tabas Eesti Päevaleht ta tööpostilt masinate vahelt.

 

Kuidas vähiravimid toimivad

Dr Pokker kirjeldas uute vähiravimite toimepõhimõtet. Kasvaja puhul on probleem selles, et ta muudab end organismi immuunsüsteemile nähtamatuks. Immuunsüsteem ei tunne võõrast kasvajakudet ära ega võitle selle vastu, nagu peaks. Uus immuunravim võtab kasvajaraku ja immuunsüsteemi vahelt piduri ära ning immuunsüsteem saab ise kasvajaraku vastu tegutseda.

„Kümme aastat tagasi saime neeruvähi patsiendile öelda, et enamjaolt on tal elupäevi vaid aasta jagu,” tunnistas dr Pokker. „Märklaudravimite puhul saime rääkida juba mitmest aastast. Uute immuunravimite toimel võib patsient veelgi eluaastaid juurde saada – rõhuga sõnal „võib”, sest kõigile ei mõju ravim siiski ühtmoodi.”

Arstide teadmised nende uute ravimite mõju kohta pärinevad praegu kliinilistest uuringutest, kus ravimit on uuritud juba ligi kümme aastat.

„Viimase kümne aastaga on vähiravis toimunud meeletu areng,” kinnitas dr Pokker. „Igal aastal rahastab haigekassa mõnda uut vähiravimit või vähiravimeetodit ja seega ei saa öelda, et uued ravimid ei ole meile üldse kättesaadavad.”

„Kiidan väga arste. Neid tuleb usaldada ja võtta vastu kõik, mida nad pakuvad,” kinnitas Maido. „Häda peale ei tasu palju mõelda, tuleb ikka edasi vaadata,” oli tema sõnum teistele patsientidele.

Uroloogiliste kasvajate töögrupp



Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Regionaalhaigla

Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt