Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas

„Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna.

Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis selle juurde käib – operatsioonid, ravid, füüsilised vaevused, juuste ja kulmude väljalangemise, küünte äratuleku ja kogu hingevalu … Ka Merikese emal oli rinnavähk, vanaemal munasarjavähk. Merikesel on õnnestunud oma kurjast vaenlasest jagu saada ja nüüd jagab ta teabetoas oma saatusekaaslastele nii moraalset tuge kui ka praktilist nõu. „Tänapäeval ei ole vähk enam surmadiagnoos, see on ravitav, eriti, kui varajases staadiumis jaole saadakse,“ räägib Merike, „sellepärast ma tahangi kõigile naistele südamele panna – hoolige endast, käige kontrollis!“ Merike ütleb, et see on lausa kurjast, kui naised sõeluuringu kutse peale ei reageeri: „See on väga kohutav, et ligi pooled inimesed jätavad uuringule tulemata, kuigi kutse suisa koju saadetakse. Ometi, see on vähim, mida igaüks oma tervise nimel teha saab.“

Hoolitsege enda eest – ja seega ka oma lähedaste eest

Siinjuures tahab Merike kõigile naistele – nii eakamatele kui ka noorematele – meelde tuletada, et kui on mingeid rinnaprobleeme või kaebusi, tuleb ikka kohe arsti juurde minna, mitte oodata, et ehk kõik laabub iseenesest.
„Minu lugu algas nii, et üle 10 aasta tagasi oli mul rinnas tsüst“, jutustab Merike, „käisin arstil ja „muna“ tõmmati süstlaga tühjaks. Pärast seda tundus kõik korras olevat, aga käisin ikka korralikult kontrollis. Mõned aastad hiljem jäi kontroll unarusse, tagantjärele tundub, et eks see natuke jaanalinnu käitumine oli, tahtsin vist nii väga uskuda, et kõik paha on juba möödas … aga arvestades oma lähisugulaste haiguslugudega, oleksin pidanud tihemini kontrollis käima. 2010. aasta aprillis, kui jälle kontrolli läksin, selgus, et rinnas on vähk.“ Merike tunnistab, et ei teadnud varem midagi nn vähigeenist – BRCA1 geen, mis loob suure eelsoodumuse rinnavähki haigestumiseks. Testidest selgus, et nimetatud geen on nii temal endal kui ka ta pojal. Järgnes esimene operatsioon, Merikesel lõigati rinnast ära sektor ja kaenla alt lümfisõlmed, seejärel tuli keemiaravi. Siiski tekkisid uued „munakesed“, nüüd juba mõlemasse rinda ja Merike otsustas rindade eemaldamise kasuks. Mais 2011 tehti talle bilateraalne masektoomia ja rindade rekonstruktsioon ekspandriga, lisaks tuli eemaldada ka munasarjad, sest muidu poleks rindade eemaldamisest kasu.
„Keemiaravi oli mul ikka väga raske,“ meenutab Merike. „Nüüd, nõustajana, ma mõistan neid inimesi, sest tean ja tunnen nende sümptomeid, oskan öelda, et ärge kartke, küll läheb üle, ka nägemine taastub … nüüd ei arva keegi, et nii võis olla, aga ma olin ikka täitsa loojas …“ Merikesel tuli keemiaravist atakiseisund. Leukotsüüdid olid nullis, olemine väga-väga halb. Ühel päeval, kui ta pidi arsti juurde minema vereproovi andma, oli jõuetus nii suur ja kõhus nii hirmsad valud, et ei jaksanud voodistki tõusta. Merike haaras mitu korda telefoni, et helistada ja annulleerida vastuvõtu aeg, aga koer ei lasknud …

Koer päästis perenaise elu

Merike: „Onyx tuli minu juurde, ulgus ja hädaldas, lükkas mul telefoni käest, nügis mind koonuga, nagu tahaks mind voodist püsti aidata. Koer tegi nii koledat kisa, et ma ei saanud helistada – sellise ulgumise juures poleks mu häält telefonis kuuldagi olnud. Aga Onyxil olid parasjagu pojad, kutsikad oli allkorrusel, saunas, mina ülakorrusel. Hakkasin mõtlema, et ilmselt on poegadega midagi pahasti, et Onyx sedasi hädaldab, seepärast võtsin oma jõuraasud kokku ja komberdasin alla. Ukse kõrval peeglist nägin, et olin näost lubivalge, huuled juba sinised … Alles siis sain aru – koer oli mõistnud enne mind, et olin otsi ära andmas. Mees tuli just koju, astus uksest sisse ja mina ütlesin, et vii mind kohe arsti juurde. Pärast öeldi, et kui ma poleks siis haiglasse tulnud, ei oleks ma järgmist päeva enam näinud …“
Küsimusele, kuidas pärast selliseid läbielamisi leidub veel jõudu, et haigeid nõustama hakata, vastab Merike, et just vastastikku antakse ja saadakse jõudu: „Ega mina poleks ka hakkama saanud, kui teised ei oleks aidanud. Mul on väga vedanud, vajalikud inimesed on mu teele sattunud, ma olen õigetelt inimestelt saanud nõu küsida. Tunnen endal missiooni – aidata ka teisi. Näiteks tuleb mõni inimene, täiesti endaga läbi – see haigus vajutab nii maadligi, hirmud on nii suured, et ei tea enam, kuidas edasi minna, inimene hakkab endaga juba lõpparvet tegema – ja kui ta pärast vestlust läheb ära, selg sirge ja lootusesäde silmis, siis tunnen, mu päev on jälle korda läinud.“

Vähihaigete teabetuba, kabinet 2005

Teabetoast saab nii psühholoogilist kui ka praktilist abi. Praegu töötab kabinetis lausa kaks nõustajat – lisaks Merikesele ka Aino Paemurd. „Aino tuli ka tööle tagasi, sest tööd on nii palju,“ räägib Merike „tal on sellest (vähiga võitlusest – toim) juba 35 aastat möödas, aga vaadake, kui vitaalne ja nooruslik ta on!“ Merikese sõnutsi on ülioluline, et nõustaja räägib omaenda kogemuse pealt – see mõjub abisaajale hoopis usutavamalt kui paljas raamatutarkus: „Siis on tal nendest nõuannetest hoopis rohkem kasu, ta saab aru, et ma mõistan teda.“ Üks põhilistest nõuannetest, mida alatasa korrata tuleb, on tema sõnutsi see, et patsient kuulaks oma arsti, teeks täpselt nii, nagu raviplaan ette näeb. „Hoiduge „tarkadest“ naabrinaistest ja igasugustest „heasoovijatest“, kes tahavad mingeid imejooke „pähe määrida,““ õpetab Merike. „Suunan inimesi teaduspõhise info juurde. Lisan alati, et kui on küsimusi, küsige oma raviarsti käest, meil on PERHis väga professionaalsed ja head tohtrid ja olemas on kogu ampluaa nüüdisaegseid diagnostika- ning ravivahendeid, kuni palliatatiivravini välja. Meil on väga head infomaterjalid ja teabetoas töötavad kenad asjatundlikud inimesed.“ Merike annab hea nipi: inimesed peaksid enne arsti juurde minekut oma küsimused kirja panema, sest kabinetis sees olles kipuvad need ununema.
Lõpetuseks kordab Merike üle: „(Rinna)vähk ei ole maailma lõpp, ei ole ka elu lõpp. Kogu abi on tegelikult olemas. Kui õigesti käituda – alates kontrollis käimisest ja lõpetades raviplaanidest kinni pidamisega, võib olla ees veel pikk ja ilus elu.“ Merike Värik on täna Põhja-Eesti Vähihaigete Ühenduse juhatuse esimees ja PERHi teabetoa nõustaja.

Aime Taevere