Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk. 

Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“ 

Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla. Nii ongi valminud Eesti esimene komöödiafilm munandivähist. Kusjuures oma roll filmi valmimisel on ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglal – kõik haiglastseenid on filmitud just siinses vähikeskuses.

 

Ühemeheshow

 

Ootamatu leid
Eestis üle kahekümne aasta elanud stand-up koomik Stewart sai ebameeldiva leiu osaliseks kaheksa aastat tagasi, kui ta Taanis vahetult enne esinemist duši all käis. „Mul ei olnud aega sellele mõelda, sest olin esinemisele hiljaks jäämas. Seega viskasin selle oma peast välja ja keskendusin teistele asjadele. Aga ma teadsin, et igal juhul ma pean arsti juurde minema,“ meenutab koomik. 

Eestisse tagasi jõudes külastas Stewart Tartus perearsti, kust suunati ta edasi uroloogi vastuvõtule. „See uroloog oli üsna vana mees. Ta tahtis, et ma ootaksin veel kolm-neli nädalat, sest ta pidi puhkusele minema. Mõned asjad, mis päriselt sellel visiidil juhtusid, on ka filmis sees,“ tekitab Stewart uue filmi vastu põnevust. 

Stewart aga ei leppinud nii pika ooteajaga ja pääses tutvuste kaudu 1,5 nädala pärast Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse uroloogi vastuvõtule. Sinna pidi ta ööseks jääma, sest juba järgmisel hommikul ootas teda kirurgi vastuvõtt. 

Õige mees käib arsti juures
Stewarti diagnoos oli karm: munandivähk. „Ma tahtsin oksendada ja ma mõtlesin, et ma suren. Kui keegi mainib vähki, siis on esimene mõte, et kindlasti ma suren,“ meenutab Stewart toonaseid mõtteid.

„Minu vähk oli eriti agressiivne ja haruldane – sama vähivorm, mis Lance Armstrongil,” võrdleb koomik enda haigust USA profiratturiga. “Kui oleksin pidanud ootama terve kuu, nagu esimene uroloog tahtis, siis oleks vähk olnud minu kopsudes ja võib-olla ka juba ajus, nagu oli Armstrongil. Mul on väga hea meel, et ma ei tahtnud oodata. Sellepärast ma rõhutangi: mehed, kui avastate midagi, siis peate minema kohe arsti juurde!”

Arutades Stewartiga, miks mehed väga arsti juurde ei kipu, jõuame arusaamisele, et see on seotud mehelikkusega. Näib, et üle maailma arvavad kõik „mehelikud” mehed, et tugevatel meestel ei ole arsti vaja. „See on täielik lollus! Kui sa ei taha surra, siis mine arsti juurde – nii lihtne täpselt ongi enda tervisest hoolida,“ julgustab Stewart mehi arsti külastama. 

Huumor kui ravim
Võitluses vähiga otsustas Stewart olla igati aus oma emotsioonidega. Selleks hakkas ta varjunime all kirjutama blogi, mida küll tänaseks enam internetiavarustest ei leia.

„Tavaliselt kipuvad vähidiagnoosiga inimesed ennast haletsema ja siis nad surevad. Mina tahtsin proovida midagi muud. Hakkasin elu ja enda olukorda nägema läbi nalja. Õppisin, et huumor on parim ravim, millega saad ise ennast ravida. Huumor ei ole tugevam kui keemiaravi, aga keemiaravi ma ise kodus teha ei saa. Huumor on minu kontrolli all,” räägib munandivähi seljatanud mees.

„Rääkisin blogis avalikult, ausalt, humoorikalt oma olukorrast. Siis tuli välja, et millegipärast inimestele see meeldib ja seda loetakse,” meenutas Stewart. Üsna pea hakkas ta ka fännikirju saama.

„Näiteks kirjutas üks naine, et tema abikaasa oli suremas, tal ei olnud paranemislootust, aga nüüd ta jälle kõnnib ja on ikka veel elus. Arvan, et see on tänu sinule. Seda lugedes oli mul esiteks hea meel, et aitasin kedagi. Teiseks rõõmustasin, et ma kasutasin varjunime. Kuidas ma tegeleksin selle vastutusega, kui midagi läheks halvasti? Siis ta ju süüdistaks mind,” räägib koomik.

„See oli silmi avardav, kui mõistsin, et inimesed loevad minu blogi ja see aitab neid. See oli suur avastus. Mul polnud elus kunagi aimugi, et mul võib olla selline võim teisi aidata.”

Hirm tablettide ees
Stewart on uhke selle üle, et ta ei oksendanud ravi jooksul mitte kordagi. Samas kõige keerulisemaks osaks raviprotsessi juures oli tema jaoks iiveldusvastaste tablettide neelamine. 

„Ma ei oska isegi kõige väiksemat tabletti alla neelata, aga ma pidin iivelduse vastu iga päev mitu tabletti võtma ja üks neist oli väga suur. Seisin oma voodis ja proovisin kümme minutit järjest seda alla neelata. Ma mõtlesin, et nüüd ma ei sure mitte vähi vaid tableti tõttu. Ma kartsin seda nii väga,” kirjeldab koomik.

Seejuures meenub Stewartile veel üks suulaes hõljuv tablett, mille ta pärast pikka proovimist lõpuks alla suutis neelata, aga siis see tuli kohe ninast välja. “Niisugused asjad juhtusid minuga ja ma kirjeldasin neid oma blogis: mul ongi vähk, aga täna juhtus mul selline asi, et tablett pritsis minu ninast välja. See oli väga naljakas situatsioon. Ja selliseid lugusid ma kirjutasin.” 

Seejuures märgib Stewart, et kirjeldatud tabletistseeni filmis ei ole, küll aga on filmis sees üks väga naljakas maasikatega seotud stseen, mis täpselt sellisel kujul ka päriselus juhtus. 

Ole oma tunnetega aus
Stewart tunnistab, et filmis nähtavad keemiaravistseenid  erinevad päriselus kogetust suuresti. „Iga kord kui ma olin päevaravis, siis olin seal ainuke alla 80-aastane inimene,” meenutab koomik. Seejuures paratamatult kaasnes mehel keemiaraviga ka mõte „ma suren varem kui nemad.”

„See on naeruväärne! Nad on 80 aastat vanad ja on elanud juba kauem, kui keskmine eestlane. Mul on hea meel, et nad saavad ravi. Aga miks see pidi juhtuma minuga nii noorelt? See pole aus. Järelikult on see naeruväärne, elu on naeruväärne,” püüdis Stewart taas huumorist lohutust leida.

Loomulikult tekitas läbielatu ja kogunenud stress Stewartilegi probleeme ja ta ei olnud kogu situatsiooni juures õnnelik. See on reaalsus, millest tuleb kuidagi üle saada.

„Kui ma poleks koomik, siis ma arvan, et oleksin tahtnud psühholoogi külastada. Selline abi on väga vajalik. Sa pead saama rääkida, see on kõige tähtsam asi. Nagu mehelikkus: kui sa ei ole aus oma tunnetega, siis sa pole tõeline mees. Sa pead olema aus oma tunnetega.”

Koomikuna jagas Stewart oma tundeid ja mõtteid lisaks blogile ka lavalaudadel. „Stand-up komöödia on koomikute jaoks nagu ravim – kui oleme laval, siis räägime tihti oma elust, sealhulgas ka probleemidest. Ja see aitab, parandab meie sisetunnet. Nagu publik oleks psühholoog,” kirjeldab koomik.

 

Ühemeheshow

 

Varjust kinolinale
Tänaseks on Stewart juba aastaid elanud tervena, kuid peab iga-aastaselt käima kontrollis. „Siiani olen täiesti puhas,” ütleb Stewart ja koputab ebaõnnest hoidumiseks lauale.

Nüüd on mees otsustanud oma nime ja näoga täiesti avalikult oma munandivähist rääkida. Ja seda lausa suurel kinolinal.
„Mul on ükskõik, mida teised inimesed minust arvavad. Mul pole häbi. See haigus pole minu süü. See lihtsalt juhtus. Miks mul peaks olema häbi? Miks ma ei või avalikult sellest rääkida?” mõtiskleb Stewart, kes filmiski iseennast kehastab.

„Üks põhjus, miks ma tahtsin filmis oma rollis mängida, on see, et ma tahtsingi näidata, et see juhtuski minuga. See on okei sellest rääkida. Eestis ei ole väga palju neid inimesi, kellel on võimalus sellist kogemust jagada. Seega mul ei olnud suurt valikut – ma pidin seda tegema!”

Stewart tunnistab, et aeg-ajalt oli filmi tegemine tema jaoks emotsionaalselt raske – haiglastseenides tuli tal just kui taas läbi kogeda oma haigust. „Kõik need teised asjad, mis juhtuvad filmis – kaotasin töö ja naise – on ilukirjandus,” märgib koomik. 

Täispikka filmi ta ise veel näinud ei ole, aga ootab juba põnevusega. „Ma loodan, et see on hea. Vähemalt naljad on head – need on ju minu kirjutatud,” naljatab Stewart.

 

Tekst: Liis Ilves

Stewart Johnson



Annika Siiboja

Rinnavähist prii

Annika Siiboja on rõõmsameelne tulesäde, kes naljatamisi nimetab end Hunt Kriim­silmaks, sest tegevuste ja hobide nimekiri, mis ta ellu kuuluvad, on aukartustäratavalt pikk. Annika on grimmeerija, tegeleb hobuste ja koertega, annab tantsutrenne ning valmistab kostüüme ja erinevaid peaehteid. 

Loe lähemalt
Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt
Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt