Doonorlusest

Doonori ainus motiiv vereloovutuseks peab olema heategevus. 80 aastat veredoonorlust

Iga loovutatud veredoos aitab päästa kellegi elu. Et tähistada 80 aastat veredoonorlust ja arutleda vereloovutuse oleviku ja tuleviku üle, on saates külas Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep ja Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhataja dr Helve König. Saame teada, kuidas on korraldatud verekeskuse töö ja mille alusel doonoreid verd loovutama lubatakse. Mis juhtub siis, kui verekeskuses sobivat verd saadaval pole? Kuidas on tagatud doonorivere ohutus patsiendile? Miks on vereloovutus heategevuspõhine ning mida kujutab endast afereesidoonorlus?



Leia meid ka Spotify keskkonnast: open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

 

Kuidas jõudsite vereteenistuseni?

 

Dr König: Hariduselt olen arst ja verekeskuses olen töötanud juba palju aastaid, alates 1982. aastast ehk praktiliselt kogu elu on olnud pühendatud vereteenistusele.

 

Lellep: Mina alustasin oma tööelu 1995. aastal Tallinna verekeskuses laborispetsialistina. Vahepeal liikusin ka Regionaalhaigla laborisse, kus töötasin 12 aastat kvaliteedijuhina. Poolteist aastat tagasi naasin verekeskusesse ja olen praegu verekeskuse juhataja.

 

Kuidas on tänapäeval olukord vereloovutamisega? Teame, et on olemas verepangad, kuid aeg-ajalt tekib mõnest veregrupist puudus ning vastavaid inimesi kutsutakse verd loovutama. Millest oleneb see, et teatud veretüübist puudus tuleb?

 

Dr König: Ma räägiksin olukorrast Lõuna-Eestis. Me oleme küll Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskus, kuid tegelikult varustame kogu Lõuna-Eestit ja seetõttu on vastutus suur. Meil peavad olema piisavad varud kõigi veregruppidega. Momendil on puudust A+ veregrupist ja teisi võiks samuti rohkem olla, kuid see on päeva lõikes väga varieeruv. Sageli on miskipärast nii, et kui Tartus on mingit gruppi vähem, siis on sama gruppi vähe ka Tallinnas. Kummaline vastavus. Negatiivsetest on meil vähe B-, ent tegelikult on kõiki tüüpe tarvis.

Et suudaksime haiglaid varustada, siis teeme maakondadesse väljasõite ja ühtlasi kindlustame sellega maakonna haiglaid. Kohapeal võtame verd viiel päeval nädalas, et ka Tartu inimesed saaksid tulla verd loovutama. Varustame täpselt nii, kuidas keegi tellib. Olukorrad muutuvad sageli, ent üldiselt on meil hea tava, et kui mingist grupist on puudust, siis saame alati Tallinna kolleegidelt abi ja toetust, kui see neil vähegi võimalik on.

 

Kuidas on olukord Põhja-Eestis?

 

Lellep: Regionaalhaigla verekeskuse teeninduspiirkond ulatub Narvast saarteni, Hiiumaa ja Saaremaani, ja töö käib samal põhimõttel. Verekomponendid on paljude haiguste ravil olulisel kohal ja et vere säilivusaeg on piiratud, siis peame vere kogumisel lähtuma vajaduspõhisusest. Millised on patsiendid, millised on haiglate vajadused, vastavalt sellele seame oma eesmärgid ja kogume verd. Verd kogutakse, nagu Helve rääkis, veregrupi põhiselt ja jälgime pidevalt verevarude seisu ja haiglate tellimusi. Vastavalt sellele püüame reguleerida vere kogumist ja saadame ka doonoritele spetsiaalselt kutseid.

 

Kas tuleb ette olukordi, kus verd on hädasti vaja, kuid teil pole seda pakkuda?

 

Dr König: Päris sellist olukorda ei teki mitte kunagi, sest veregrupid on suures osas asendatavad ja erilistes, kiiretes olukordades leiame alati midagi asenduseks. Teise võimalusena küsime kolleegidelt abi ja seda varianti esmaabina ka eelistame. Proovime enda verevarusid ruttu täiendada, saadame doonoritele meilid ja SMS-id, väga kiirel puhul ka helistame.

 

Kas vastutuleliku doonori saab ka kiirelt kohale kutsuda, kui abi vaja on?

 

Dr König: Just, meie klienditeenindajad suhtlevad staažikate doonoritega juba nagu peretuttavatega ja teavad, et neid võib kohe kutsuda.

 

Lellep: Meil on olemas doonorite andmebaas, kus on veregrupipõhiselt kõik doonorid kirjas, nende kontaktandmed, mille kasutamiseks nad on ise meile loa andnud. Seda me kindlasti ka teeme ja võtame nendega ühendust.

Vahel satub meile haiglasse erilise veregrupiga patsiente, kelle levimus on elanikkonna hulgas väike ning sobiva vere leidmine on keeruline. Siis kutsumegi spetsiaalsed doonorid kohale. Ent nagu Helve ütles, siis sellist olukorda, kus keegi ilma vereta jääb, meil tõesti tekkinud ei ole. Kas asendame gruppe või kasutame koostöövõrgustikku.

 

Vere loovutamine on juba ammust aega käinud tasuta põhimõttel. Kas ei oleks mõistlik pakkuda doonoritele hüvitust, et saada rohkem doonoreid ja vältida defitsiidiprobleeme?

 

Dr König: Põhimõte on siiski heategevus ja kui inimene teeb teisele n-ö kingituse, siis on ta tõenäoliselt siiras ja ei varja olulist informatsiooni. Kui pakutaks raha, siis ei saaks me olla kindlad inimese aususes, elukommetes ja tervises. Seetõttu ongi doonorlus vabatahtlik ja tasuta. Nõukogude ajal oli umbkaudu 15% doonoritest tasulised ja siis ka nägime, et raha eest kippusid tulema need inimesed, kes ei peaks doonorid olema, juba näost paistis välja. Jumal tänatud, et meil sellist vajadust enam ei ole, et raha eest doonoreid peaks võtma.

 

Lellep: Euroopa Vere Allianss, kuhu kuulub ka Eesti, on kindlal seisukohal, et doonori ainus motiiv vere loovutamiseks peab olema heategevus. Et peale siira soovi aidata ei oleks seal omakasust tingitud motivatsiooni. Veri peab olema patsiendile ohutu ja samuti peab vereloovutus olema doonorile ohutu, et ta ei teeks endale kasu saamise eesmärgil liiga.

 

Võib juhtuda, et doonor isegi ei tea, et tal on üks või teine terviseprobleem. Kui palju verd kontrollitakse, et tagada patsiendi ohutus?

 

Dr König: Meil on Eestis kasutusel maailmatasemel testid ja doonorite kontroll ei erine doonorite kontrollist Saksamaal, Ameerikas või Ühendkuningriigis. Testime nõutavate viiruste ja haigustekitajate suhtes nagu B-hepatiit, C-hepatiit, HI-viirus ja süüfilis. Need on põhilised, mida doonoritel kontrollitakse ja kõik testid peavad andma negatiivse tulemuse. Küll aga jääb aknaperiood nakatumisest viiruse avaldumiseni, ükskõik, mis imemeetodeid me ka antud juhul kasutame. Näiteks PCR meetod, mis on väga tundlik, kuid jätab siiski väikese vahe sisse. Sellepärast ongi väga oluline doonorite selektsioonvalik, et me saaksime küsimuste teel osad aspektid välja lülitada, sest teatud käitumise ja tegevusega inimene ei või doonoriks olla.

 

Ehk 100% kindlust testimine siiski ei anna ja jääb õrn võimalus, et haigustekitaja võib verega patsiendile kanduda?

 

Dr König: Täpselt nii.

 

Lellep: 100% kindel ei ole maailmas miski, sealhulgas testid. Mulle meenub aga koolituselt selline lause, et tänapäeva tehnoloogia ja testide juures on suurem tõenäosus sattuda lennuõnnetusse kui saada vereülekande teel HIV-nakkus. Ehk tõenäosus on ikkagi väike. Oluline pole mitte ainult testimine ja kõrgtasemelised testsüsteemid, vaid samaväärne on doonorite selektsioon ja meditsiiniline läbivaatus, mis alati vereloovutusele eelneb.

 

Millised on doonorinõuded? Enne tulid jutuks elustiil ja elukombed. Millised inimesed doonoriks ei sobi?

 

Dr König: Kindlasti on välistavaks faktoriks igasugused narkootilised ained, samuti suur arv seksuaalpartnereid. Ka tätoveerimised ja igasugused muud protseduurid, mitte ainult ilu- vaid ka meditsiinilised protseduurid, kus võib tekkida kokkupuude võõra verega või ei ole instrument hästi steriliseeritud. Samuti reisimine ohtlikesse piirkondadesse ja seal ka haigestumine.

 

Lellep: Ma lisaksin veel juurde, et vereloovutuse piiranguid on mitmeid ja osad neist on ajutised. Nendega saab lähemalt tutvuda verekeskuse koduleheküljel, kus on eraldi piirangute rubriik.

Sel kevadel muutsime pisut doonorite kriteeriumeid ja nüüd saavad verd loovutada ka need inimesed, kes tarvitavad vererõhuravimeid ja antidepressante. Siiani on need Eestis olnud vereloovutust takistavateks teguriteks, kuid nüüd viisime oma nõuded vastavusse Euroopa Nõukogu vastavate juhistega ja lubame ka need inimesed doonoriks. Loomulikult on vajalik individuaalne meditsiiniline läbivaatus, mille käigus vesteldakse potentsiaalse doonoriga ja hinnatakse, kas vereloovutus võib kaasa tuua riske.

 

Mainiste reisimist ja tätoveerimist. Kui ma olen näiteks 5 aastat tagasi tätoveeringu teinud ja vahepeal end nakkuste suhtes testida lasknud, siis kas olen ikkagi doonorina välistatud?

 

Dr König: Seal on ajaline piirang ehk viimasest torkest peab olema möödunud neli kuud. Mõned piirangud on pikemaajalised, mõned lühemad, vastavalt nõuetele.

 

Geikogukonnad on võtnud sõna teemal, et geisid ei lubata verd loovutama. Mis selle põhjus on?

 

Lellep: Eestis on HIV-epidemioloogiline olukord põhjustanud sellise piirangu. Terviseametilt oleme päringu teinud ja nende käsutuses olevate teaduspõhiste andmete põhjal kuuluvad Euroopas ja mujal maailmas meestega seksivad mehed HIV ja teiste sugulisel teel levivate haiguste riskigruppi. Lääne-Euroopas on viimasel ajal hakatud neid piiranguid leebemaks muutma, kuid paraku on Eestis HIV-nakkuse esinemine elanikkonna hulgas Euroopa Liidus keskmisest oluliselt kõrgem. Meestega seksivate meeste hulgas on HIV levimus hinnanguliselt 2-4% ja viimasel ajal on see näitaja isegi kasvanud, mitte langenud. Seetõttu verekeskused ei saa selle epidemioloogilise olukorra tõttu piiranguid leevendada. Loodame aga väga, et olukord Eestis muutub ja tekivad uued andmed, Tervisearengu Instituut või Terviseamet teeb uuringu, mis näitab, et epidemioloogiline olukord geide hulgas paraneb. Sellisel juhul saaksime piirangud üle vaadata ja neid vastavalt uuendada.

 

Kas vererõhuravimid ja antidepressandid tekitavad mingi riski? Miks neid tarvitavaid inimesi varem doonoriteks ei võetud, ent nüüd võetakse?

 

Dr König: Esiteks tarvitavad nad keemilise koostisega ravimeid ja teiseks on vererõhuhaigus siiski haigus. Nii oli varem kombeks ja praegu on raske öelda, kui palju see oleks kedagi mõjutanud. Iseenesest tunnevad vererõhuhaiged end ju paremini kui saavad n-ö aadrit lasta. See on juba kiviaegne meetod. Tihtipeale need, kellel haigus on juba välja kujunenud, tunnevad kergendust ja tahaksid väga loovutada, ent kuna ravimid ja ravimite võtmine on keelatud, siis nii oli meil kombeks. Kui inimesed said diagnoosi ja pidid ravimeid võtma hakkama, siis pidime nad välja lülitama. Tänapäeval on tehtud selgeks, et tegelikult see ei mõjuta halvasti. Tartus siiski otsustasime, et markeerime need veretooted ära ja lastedoose neist ei valmista. Muus osas aga lubame neid täiskasvanutele manustada. See on meie enda otsus ja pole kellegi poolt peale surutud.

 

Lellep: Ma lisan siia juurde, et me lähtume oma tegevuses õigusaktidest, Euroopa Komisjoni juhenditest. Varem ei olnud seda tõenäoliselt tõenduspõhiste andmete puudumise pärast. Nüüdsed uuringud aga on näidanud, et see ei ole probleem ei veresaajale ega doonorile. Siin on oluline, et vereloovutaja vererõhk oleks stabiilne, tema tervislik seisund hea, ta on vähemalt kaks nädalat ravimit selles koguses võtnud. Sama kehtib antidepressantide kasutaja kohta. Enesetunne peab olema hea. Arvan, et ennekõike oli see varem keelatud, sest puudusid tõenduspõhised uuringud.

 

Kas COVID-i läbipõdemine on samuti aspekt, mida doonoriks võtmisel arvestatakse?

 

Lellep: COVID-19 levikuga esinevad vereloovutusel teatud piirangud, kuid eestisiseseid piiranguid doonoritele pole. Need, kes hetkel põevad COVID-19 viirushaigust, loomulikult verd loovutada ei tohi, ent kui ta on selle läbi põdenud ja haigustunnused on kadunud või on PCR-test negatiivne, siis võib ta doonoriks tulla. Sama kehtib ka nende kohta, kes on kokku puutunud COVID-19 diagnoosiga inimesega. 14 päeva peale kontakti ei tohi verd loovutada ja pärast seda piirang kaob.

Siinkohal tahaksin veel mainida, et Eestis kasutusel olevad COVID vaktsiinide järgselt piiranguid pole. Kui inimene tunneb end peale vaktsineerimist hästi, siis võib ta verd loovutada.

 

Kas ajutised tervisehädad ja halb enesetunne võivad samuti doonorluse välistada ehk millised on need hea tervise standardid, millele inimene peaks vastama?

 

Dr König: Viirusest peaks kindlasti olema vähemalt paar nädalat möödunud ja lisaks sellele on tähtis inimese hea enesetunne. Et ta oleks puhanud, söönud, tunneks end hästi ja tuleks rõõmsal meelel verd loovutama. Mitte, et keegi sunnib, et sul on nüüd see veregrupp ja seda on vaja. Inimene peab ise tundma, et ta on valmis, tal on hea olla ja ta tahab verd loovutada.

 

Tänapäeva maailmas tundub vereloovutus pisut arhailine ja tekib küsimus, kas tõesti pole teadus leidnud viisi vere sünteetiliseks tootmiseks. Kui kaugel vastavad uuringud on?

 

Dr König: Need uuringud on päris kaugel ja neid on tehtud juba mitukümmend aastat. Ometi ei ole veel leitud nii head hapnikutransportijat kui seda on erütrotsüüt. Kõige parem variant on ikkagi inimdoonor, sest verel on ka teisi omadusi. Ta ei asenda ainult teatud elemente, seal on ka muud omadused, bioloogilised ja biokeemilised. Öeldakse, et veri on eluskude ja seda ei saa järele teha. Samamoodi nagu me ei saa välja printida aju või muid organeid, mis meil on. Veri on küll vedelamas olekus, kuid siiski kude.

Oleks muidugi tänuväärne, kui uuringute tulemusel leitaks imelahendus, sest siis kaoksid ära probleemid veregruppidega ja sobivuste otsimine. Paraku ei ole see nii lihtne.

 

Põnev teema on afereesidoonorlus. Mida see endast kujutab, Ave Lellep, ehk oskate selle lahti seletada ka tavainimesele?

 

Lellep: Me nimetame oma afereesidoonoreid VIP-doonoriteks, nad on pisut kõrgemad täisveredoonoritest. Aferees on protseduur, kus ühe loovutusega on võimalik rohkem anda, sest doonori verest eraldatakse vajalik verekomponent. Laias laastus jaotame Eestis teostatavad afereesid kaheks. Plasmaafereesi käigus kogutakse plasmat, ühe protseduuri käigus saadakse kolm ravidoosi. Täisvere pealt saame ainult ühe ravidoosi. Samuti teostatakse multikomponent-afereesi protseduuri, mille käigus kogume lisaks plasmale vereliistakuid ehk trombotsüüte. Selle käigus saame samaaegselt koguda nii vereliistakuid kui plasmat.

Afereesidoonorid saavad ka sagedamini loovutamas käia. Kui täisvereloovutus on naistel lubatud 3-4 korda aastas ja meestel 5-6 korda, siis afereesi võib anda iga kahe nädala tagant ehk isegi kuni 24 korda aastas.

Kui räägime üldisest maailma verevajadusest, siis näeme viimastest trendidest, et erütrotsüütide ehk punaliblede vajadus langeb, ka Eestis. Samas on tõusnud plasmavajadus nii Euroopas kui mujal maailmas, sest plasmast valmistatakse ravimeid ja nende kasutamine järjest laieneb. Pole ka näha, et lähitulevikus leitaks plasmapreparaatide tootmiseks inimese vereplasmale asendus.

Euroopas ollakse seisukohal, et tuleks vähendada kolmandatest riikidest sisse ostetava vereplasma hulka preparaatide valmistamiseks. Iga piirkond ja riik peaks end ise ära majandama. Plasmavajadus lähiajal kindlasti ei vähene, vaid pigem kasvab.

Dr König: Erütrotsüütide koha pealt tahan veel öelda, et kuna olen pikka aega vereteenistuses töötanud, siis olen näinud, kuidas vere tarbimine on erinevate operatsioonide puhul vähenenud. Kunagi kasutati kardiokirurgia operatsioonil 6-7 doonori verd ja otseülekanded veel sinna juurde. Praeguseks on vere kasutamine südameoperatsioonide puhul minimaalne, samuti ortopeedilistel operatsioonidel. Väga palju operatsioone tehakse laparoskoopiliselt. Tänu kirurgia arengule ja tublidele kirurgidele on meil verekasutamine ehk erütrotsüütide suspensiooni kasutamine suuresti langenud, ehkki operatsioone tehakse isegi rohkem kui vanasti.

Lellep: Multikomponent-afereesi ehk afereesitrombotsüütide vajadus on samuti tõusutrendis. Neid komponente kasutatakse onkoloogiliste patsientide ravis, keemiaravi protseduuridel ja mujalgi.

Dr König: Paraku vist onkoloogilisi haigeid tuleb muudkui juurde.

Lellep: Elanikkonna vananedes on haigused paraku kasvutrendis ning ka vajadus nende komponentide järele järjest kasvab.

 

Lõpetuseks, mida ütleksite potentsiaalsetele doonoritele, kes ei ole veel verd loovutanud ja kõhklevad?

 

Lellep: Iga loovutatud veredoos aitab päästa kellegi elu ja on hindamatu väärtusega. Ei pea olema arst, et päästa elusid, piisab doonoriks olemisest.

 

Dr König: Nõustun Ave sõnadega!

 

 

Ave Lellep ja dr Helve König



Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Uroloogiliste kasvajate töögrupp

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi Viimases staadiumis neeruvähki põdenud patsient tervenes tänu uuele ravimile, mida tulevast aastast rahastab riik. Kuressaare mees Maido ei osanud kolm aastat tagasi aimatagi, mis võib põhjustada tema üha kehvemat enesetunnet. Kui teedeehitusel töötava Maido tervis juba väga nõrgaks jäi ja pea ringi käima hakkas, läks ta Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Regionaalhaigla

Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada.

Loe lähemalt
Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt