Pealehele
Tekst: Heli Lehtsaar-Karma
Eesti esimese ja ainsa palliatiivravi keskuse eestvedaja dr Pille Sillaste unistab meeskonna suurendamisest ja sellest, et palliatiivravi muutuks Eestis süsteemseks, mitte ei jääks entusiastide pärusmaaks, nagu seni on olnud.
Anestesioloog-valuarst dr Pille Sillaste on palliatiivraviga tegelenud pea kaks aastakümmet. Regionaalhaiglas kaks ja pool aastat tagasi avatud palliatiivravi keskus on dr Sillaste ja tema meeskonna üks töövõite, kuid loorberitele puhkama pole põhjust jääda. Intervjuus räägib dr Sillaste nii palliatiivravi olemusest kui ka teravast vajadusest seda riigi tasandil süsteemselt arendama asuda.
Palliatiivravis räägitakse peamiselt vähihaigetest, kuid palliatiivravi saavad ka krooniliste haigustega inimesed. Mille põhjal otsustatakse, et inimene vajab palliatiivravi?
Pole olemas testi, mis ütleks, et patsient vajab palliatiivravi. Seda näeb iga konkreetse patsiendi raviarst või õde. Pahaloomuliste kasvajate puhul peaks palliatiivravi algama diagnoosi saamisega, sest lisaks ravimisele vajab inimene ka psühholoogilist ja/või hingehoidlikku tuge ja nõustamist sotsiaalsete probleemide puhul. Seda ka siis, kui vähihaige saab terveks, sest kogu ülejäänud elu elab ta ärevusega kuklas – ega haigus jälle tagasi ei tule, kas tema ja ta lähedased tulevad toime. Muide, terveks saanud vähihaigetest umbes kolmandikul jääb alles krooniline valu. Selle põhjus on agressiivne vähiravi – see on tõhus ravi, kuid jätab organismi jälje. Seetõttu on patsientidele palliatiivravi vajalik. Ära ei tohi unustada ka lähedaste ringi, kes samuti vajavad tuge.
Krooniliste haigustega haiged vajavad kogu haiguse vältel võimalust saada lisaks haiguse ravile vajaduse korral ka palliatiivravi multidistsiplinaarse meeskonna abi.
Kui palju võib olla Regionaalhaigla patsientide seas inimesi, kes vajavad palliatiivravi?
Vajadus on väga suur, aga meieni jõuavad vähesed. Selle üks põhjus on ka teadmatus. Näen vahel vastuvõtule tulemas inimesi, kes on oma haigusega nädalast nädalasse meie majas arsti juures käinud, kuid kuulevad alles nüüd, et meil on olemas palliatiivravi kabinet, samuti koordinaator, kes aitab leida inimesele vajaliku spetsialisti, olgu koduõe, psühholoogi, hingehoidja või sotsiaaltöötaja.
Tegime eelmisel aastal vähihaigete polikliinikus patsientide küsitluse. Muu hulgas palusime vastata ka selle kohta, kas neile on vormistatud töövõimetus või puue ja kas neil on isikliku abivahendi kaart. Tulemus ehmatas mind, sest väga palju oli vastuseid stiilis „ei tea, võib-olla, arst teab“. See näitab, et inimesed on sotsiaalse abita! Ilmselt on see seletatav sellega, et kui patsient on raskesti haige ning võitlus käib elu ja surma peale, pole tal jõudu oma õiguste ja võimaluste väljaselgitamisega tegeleda.
Jutuks tuli surm. Kas terminaalravi ehk inimese ravi tema viimastel elunädalatel on mõistlikum kodus või haiglas?
Eestis pole uuringuid tehtud, küll aga mujal maailmas, ja võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et inimene tahab surra kodus. Paraku pole meil sellist tugisüsteemi, et alati saaks lõpuni kodus olla. Enamasti sõltub see sellest, kuivõrd on pere emotsionaalselt võimeline patsiendi viimast soovi täitma. Meie meeskonna eesmärk on see, et kui inimene on avaldanud soovi surra oma kodus, siis me räägime perekonnaga läbi. Kui nemad on nõus, siis oleme meie koduõdede kaudu toeks.
Saame aidata Tallinna ja Harjumaa vähihaigeid kodus. Eestis on aga koduõenduse häda selles, et ametlikult osutatakse koduõenduse teenust tööpäeviti kella 8–16. Meie kaks poole kohaga töötavat õde on väga pühendunud ega sea ametlikku tööaega rangeks reegliks. Vastupidi, nad käivad kodudes õhtuti, seda ka seepärast, et siis on pere töölt koju jõudnud. Kui vaja, käivad ka laupäeval ja pühapäeval. Nad teevad seda entusiasmist ja paraku ei saa me seda neile kuidagi kompenseerida. Vajaduse korral suurendame meeskonda. Meie koduõdede eelis on, et nad saavad tuge ja konsultatsiooni meie keskuse arstidelt, nad saavad vajaduse korral pakkuda hapnikukontsentraatorit koju. Õed on vähihaigete koduse palliatiivse ravi suhtes väga pikaaegse kogemusega. Kui vaja, on käinud koduõega koduvisiidil ka meie hingehoidja.
Kui suur on Regionaalhaigla palliatiivravi meeskond?
Kõige tähtsam inimene on meie koordinaator Olga Košeleva. Temale helistavad mitte ainult PERH-i patsiendid, vaid inimesed üle Eesti. Koordinaator edastab info arstidele, õdedele või teistele spetsialistidele, kes patsiendiga edasi tegelevad. Paneme paika raviplaani, otsime koduõe või hingehoidja – keda parasjagu vaja on.
Meie meeskonnas on kaks ja pool arsti: mina ja dr Mare Kolk tegeleme palliatiivraviga täiskohaga, dr Signe Salumets poole kohaga. Arstide ülesanne on leevendada patsientide füüsilisi vaevusi. Meie valuraviõde Polina Belõševa nõustab nii telefoni teel kui ka vastuvõtul ja konsulteerib kogu majas krooniliste valudega haigeid. Kahe palliatiivraviõe Karin Härmi ja Katre Tamme töö käib suures osas telefoni teel, et nõustada patsiente ja nende peresid. Samuti kutsuvad arstid palliatiivraviõdesid tõsiste vestluste juurde, kus patsiendile teatatakse, et tema haigust enam ravida ei saa. Nad osalevad ka onkokonsiiliumites koos hingehoidjaga, kus haiged kohal käivad.
Kaks koduõde on meie käepikendus patsientide juurde – nende tööst eespool juba rääkisin. Psühholoogi töökohti on kaks ja pool ning nemad tegelevad lisaks patsientidele ka meie haigla personaliga, sest töö on emotsionaalselt raske. Lisaks töötab kuus sotsiaaltöötajat ja neli osalise kohaga hingehoidjat, kes samuti nõustavad haigla personali.
On see piisav meeskond?
Ei ole. Praegu otsime arsti, kuid see pole sugugi lihtne. Taustaks niipalju, et ma olin Hiiu onkoloogiahaiglas anestesioloog ja intensiivraviarst ning aastal 2000 alustasin palliatiivravi ja valuraviga nn hobi korras. Ütlen ausalt – peale dr Kolgi, kes mul õnnestus siia meelitada, ei ole 19 aasta jooksul rohkem arste õnnestunud paati saada.
Miks pole keegi tahtnud palliatiivravi arstiks tulla?
Arvan, et põhjendused on lihtsad. Esiteks ei taha noored selle teemaga tegeleda, sest pole vau-efekti, action’it ja eduelamust – meil ei ole haigeid, kes terveks saavad. Seetõttu sobib see valdkond karjääri teiseks pooleks – kui arst on juba jõudnud action’it teha, püüdnud maailma ja elusid päästa ning jõuda äratundmiseni, et me ei suuda kõiki haigeid terveks ravida, vaid saame sageli ainult vaevusi leevendada. See tähendab, et inimesed küll elavad kauem, kuid neil on palju haigusi. Tekib küsimus, kas pikendatud elu on seda väärt, et lamada kuude ja aastate viisi hooldushaiglas ja oodata surma.
Millest te oma töös unistate?
Tahan kiita haigla juhtkonda, sest nad tõesti aitavad ja toetavad meid igakülgselt. Nii et teatud mõttes juba olen õnnelik, et töötan sellises kohas ja mul on mõistev juhtkond. Samas unistan sellest, et leiaksime inimesi, kes tahaksid meie meeskonda tulla.
Teisalt peaksime kõik mõtlema sellele, et ühel päeval me sureme. Ja mina nii surra ei tahaks, nagu praegu haiged Eestis surevad. Seetõttu ajame koos palliatiivse ravi seltsiga Pallium asju nii sotsiaalministeeriumi kui ka haigekassaga, et Eesti meditsiini arengudokumentidesse tekiks mõiste „palliatiivne ravi“. See on väga oluline, sest palliatiivse ravi vajadus kasvab iga aastaga, elanikkond ju vananeb. Lõpuks peab tekkima riiklik arusaam ja tugi.
Olete ühes oma varasemas esinemises öelnud, et palliatiivravi hoiab tervishoiusüsteemis raha kokku. Kuidas?
Hooldushaiglat üleval pidada on palju kallim kui lasta haigel kodus elada ning tagada talle meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi hoolitsus. Patsiendile tuuakse vajaduse korral toit koju, koristatakse, ka õde ja põetaja hoolitsevad.
Norras näiteks viibib inimene kodus seni, kuni ta saab ise liikuda kööki ja tualetti. Õde võib käia patsiendi juures kodus kuni kaheksa korda ööpäevas, kasvõi meelde tuletamas, et nüüd on aeg ravimeid võtta. Selle peale öeldakse alati, et Norra on rikas riik, muidugi nemad saavad seda endale lubada. Kuid mul on tunne, et rikkad oskavad paremini raha lugeda kui vaesed. Sest nn Norra süsteem on kokkuvõttes odavam, rääkimata sellest, et see on inimlik.
Inimlikkusega seoses meenub mulle üks lugu. Mulle helistas üks proua kaugest Eesti metsatalust ja rääkis, et tema mehel on kaugelearenenud vähk ja ta soovib kodus surra. Panime telefoni teel raviskeemi paika, kuid mul oli proualt saadud info põhjal kahtlus, et patsiendi põis on üle täitunud. Kuidas leida metsatallu inimene, kes paigaldaks põiekateetri? Perearsti piirkonnas polnud, üks-kaks korda nädalas käis teisest maakonnast õde. Proua aga teadis, et naabermaakonna perearstikeskuses on tore õde, kes võiks aidata. Helistasin, õde oli valmis kateetri panema, kuid ütles, et teda ja metsatalu lahutab 60 km ja kui ta sinna sõidab, jäävad samal päeval tema patsiendid hoolitsuseta. Selge, et ma ei saanud teda sundida sõitma. Seejärel helistasin 112, rääkisin mure ära ja palusin saata kiirabi põiekateetrit panema, kuigi see pole kiirabi töö. Nad läksidki kohe, kuid kateetri panemine ei õnnestunud. Seepeale võtsid nad patsiendi kaasa ja viisid lähimasse haiglasse, kus kateeter õnnestus ära panna. Seejärel toimetati patsient koju tagasi.
Kiirabi suhtumine oli väga inimlik ja sellistel hetkedel tekib mul professionaalne rahulolu – ma sain inimest aidata! Kokkuvõttes: selle juhtumi puhul läks õnneks, ma sattusin empaatiliste inimeste peale. Tegelikult peaks Eestis olema süsteem, mis aitaks kõiki palliatiivravi vajavaid inimesi, sõltumata sellest, kus nad elavad.
Mis on palliatiivravi?
- Palliatiivravi eesmärk on parandada ravimatu või kroonilise haigusega inimese elukvaliteeti. Seda tehakse nii ravi abil tema füüsilisi vaevusi leevendades kui ka pakkudes vaimset ja hingelist toetust nii patsiendile kui ka tema perele. Palliatiivravi viimane etapp on terminaalravi ehk inimese toetamine ja vaevuste leevendamine ta viimastel elunädalatel. Seega aitab palliatiivravi inimest kuni tema surmani ja ideaalis võiks pärast seda ravimeeskond olla perekonnale toeks. Viimast Eestis siiski ei suudeta.
- Regionaalhaiglas tegutseb Eesti ainus palliatiivravi keskus, mille 17-liikmelises meeskonnas töötavad arstid, valuõed, palliatiivravi õed, koduõed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja hingehoidjad.
- Keskuse kontakttelefon 617 1777
Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2020 NR 1.