Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga. 

Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest. Arst rahustas: statistiliselt võib tütrel ilmenda vähk kõige varem 10 aastat nooremana kui emal, mitte enne. „Ma ei sobinud kohe üldse sellesse pilti, mida arstile koolis oli õpetatud,” sõnab Kaisa. 

 

Kaisa

 

Ravi kui trepp
Lõpuks pääses Kaisa siiski Tartusse uuringutele. Mammogramm ei näidanud midagi murettekitavat ning noorele, mittesünnitanud naisele tehti ultraheliuuring ja võeti biopsia.
Püsisid kõhklused – on või ei ole. Kuni saabus lõplik vastus: mitmekoldeline vähkkasvaja, staadiumis 3b, mis on edasi arenenud lümfidesse.
Oli hilissügis, novembri lõpp, kui Kaisa hakkas saama keemiaravi. Ravi oli üsna edukas ning järgmise aasta mai alguses tehti talle rinnaeemaldusoperatsioon. „Võtsin kogu seda perioodi kui üht treppi. Teadsin, mis millele järgneb,” tõdeb ta. Paigutumine kindlatesse skeemidesse ning raviplaanidesse tõi meeltesse omamoodi rahu. „Alles siis, kui kõik trepiastmed olid läbitud, ka taastusoperatsioonid üle elatud, jõudis psühholoogiliselt kohale, kui raske šoki oli keha tegelikult üle elanud. Enne ma lihtsalt ei andnud endale aega sellesse süveneda ja seda läbi elada.” 

Ta on tagasi!
Viis aastat pärast operatsiooni on vähiravis aeg, mil tuleb käia kaks korda aastas arsti juures n-ö tehnokontrollis ja võtta iga päev ravimit. Kaisa elutee oli toonud teda selleks ajaks Tallinnasse ja uue onkoloogi valis ta endale Põhja-Eesti Regionaalhaiglast. Naisel oli pool aastat jäänud ravi lõpuni, kui algasid alaseljavalud, mis kiirgusid jalga, nii et ta puhuti tugevalt lonkas. Viimase, oodatud tehnokontrolli lõpus mainis Kaisa seda ka oma arstile dr Merje Jürisson-Porsile.
Kaisa sai saatekirja kompuuteruuringule. Paar nädalat pärast uuringut sai ta doktorilt telefonikõne, mille sisu oli ootamatu ja ehmatav – valu põhjustavad metastaasid luudes. „Hakkasin kõike seda justkui seljataha jätma, kuid siis oli ta tagasi,” sõnab Kaisa. Kiiresti algas uuesti ravi ning raviarstiks määrati dr Riina Kütner. Kaisal oli võimalus osaleda ravimiuuringus ja saada medikamenti, mida Haigekassa tollal ei rahastanud.
„Seni olin ma pidanud end ikka suhteliselt terveks inimeseks,” räägib Kaisa. „Kergelt ülekaaluline olen ma alati olnud. Sel ajal, kui mul esimest korda vähk avastati, olin staažikas suitsetaja, kuid üpris aktiivse eluviisiga. Eks ohumärk oli ka see, et ma polnud sünnitanud. Ja seda ei jõudnudki. Vähk võttis minult võimaluse emaks saada.”
Kui võetakse teemaks rinnavähi võimalik ennetamine, ajab see jutt Kaisat pehmelt öeldes veidi naerma. „Tervislik eluviis on muidugi tähtis, aga nähes enda ümber rinnavähki haigestunuid – noored, sünnitanud ja sportlikud naised – pole midagi, mida oleks saanud ennetada. Pigem tasub rääkida võimalikult varajasest avastamisest, levitada teavet, kuidas märgata enda keha juures muutusi. Sest nagu elu näitab, ei ole me keegi pahalase eest hoitud.” 

 

Kaisa lugu

 

Mis aitab edasi?
Kui vahel küsitakse, mida haigus kogemusena talle õpetada tahab, jääb Kaisa pisut kõhklevaks. „Minu jaoks on haigus olnud pigem kui politseinik või korralekutsuja: mõtle natuke rohkem enda peale kui teiste peale. Aga ma ei oska!” Ta tunnistab, et isegi sõbrannadelt on tal keeruline abi küsida. Kaisa mõtted ja plaanid on alati rahulikult ära kuulanud tema ema. 
Ka kõige pragmaatilised asjad. „Mul on ju korter laenuga. Laenu õnneks sain, aga elukindlustust ei andnud ju keegi,” ütleb Kaisa. Praegu on haigus arenenud tasapisi, poolteist aastat on möödas viimasest keemiaravist. „Aga ma istun nagu pommi otsas, ei ole teada, millal ja kui kiiresti võib haigus süvenema hakata.“
Vahel tunneb Kaisa puudust sellest, et tal ei ole klassikalises mõttes perekonda – meest ja lapsi. „Ühtpidi – kui ma tõesti ei taha midagi teha, siis ma saan seda endale lubada, kuna pole kohustust kellegi eest hoolitseda. Teisalt ei tunneks ma end ilmselt nii depressiivselt, kui samas leibkonnas olev inimene mind aeg-ajalt tagant torgiks, et kuule, aja ennast nüüd püsti, läheme jalutama.” 

Tugi kaaslastele 
Kaisa on asutanud tugigrupi MTÜ Meeta, mis koondab MRV ehk metastaasidega rinnavähihaigeid naisi, et pakkuda võimalusi omavahel suhelda. Viimatine suurem kokkusaamine oli pühendatud haigete lähedastele, nende hakkamasaamisele oma tunnetega.
Jõudumööda käib Kaisa Kingitud Elu fondis vabatahtlikuks. „Kuigi mul on püsikorraldus tehtud, panen annetusi koguma minnes alati ka ise väikese seemne sisse, viieka ikka. Vabatahtlikuks läksin siis, kui märkasin, et aja annetamine on väga suure väärtusega,” sõnab ta. 
Kõige suuremat rõõmu toob Kaisa ellu töö Eesti Teatriliidu erialaliitude korraldus- ja teabejuhina, kellena ta töötab alates 2018. aasta septembrist. „Ma olen väga uhke ja õnnelik selle üle, et julgesin teha otsuse siia kandideerida,” sõnab ta. „Olin mõttes juba harjunud, et saan töötada ainult koos grupiga. Kui mind mingil perioodil ravi tõttu ei ole, ei sõltuks sellest suures plaanis midagi, välja arvatud, et teistel on sel hetkel rohkem tööd.”
Südamelähedane töö aitab üles tõusta ka nadidel hommikutundidel, mil ei tahaks üldse voodist tõusta. „Minu jaoks on väga oluline tunda end vajalikuna. Ma pole kunagi tahtnud kaua töölt eemal olla,” sõnab Kaisa.  
Valudega aitab hakkama saada valuraviskeem. Vaid ebamugavaid külma- ja kuumahoogusid, mis vahel ei lase magada, kuid segavad ka päevasel ajal, on keeruline kontrollida. Ent selleks on Kaisal tõhus nipp: kui öine vedeliku väljutamine liiga hulluks kisub, paneb ta selga froteest hommikumantli, mis suudab hästi vett imada ning nii saab ta magada terve öö, ilma et peaks neli korda särki vahetama.”

Arst, kes on alati olemas
Kaisa peab tähtsaks, et iga vähipatsient leiaks endale ühe inimese, kellega koos olles oleks võimalik ka vinguda. „Kes saab aru, kelle ees ei pea tegema alati vaprat nägu ning kellega võib ka suremisenalju teha,” ütleb Kaisa. MTÜ Meeta pakub sellist võimalust. 
Oma raviarstist, Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogist Riina Kütnerist ta teistmoodi arsti ei oskaks tahtagi. „Ta on minu jaoks alati olemas. Kui mul on küsimusi, olen saanud kõigile neile vastused. Kui vaja, siis ka e-posti teel,” ütleb ta. „Teinekord möödub visiidiaeg nii, et Riina kirjutab vajalikud ravimilehed välja, aga haigusest me ei räägigi. Kõneleme hoopis teatrist, muusikast, kirjandusest…“
Praegu käib Kaisa vähemalt kaks korda aastas uuringutel. Metastaasid püsivad endiselt luudes, on küll tasapisi edasi liikunud, kuid mitte nii ulatuslikult, et vajaksid hetkel radikaalset ravi. Iga kolme nädala järel saab ta süstina bioloogilist ravimit ning nelja nädala järel östrogeenretseptoreid blokeerivat süsti.
Kaisa ei pea oma haigust millekski, millega tuleb võidelda. „Ta on minu jaoks elukaaslane. Kui varases staadiumis rinnavähist paranenu on võitja, kas mina olen siis kaotaja? Praegu ei ole minu haigusele tervendavat ravimit. Aga kui hästi läheb, on sellega võimalik päris kaua, isegi paarkümmend aastat tiksuda. Kui ainult jõudu jätkub…” 

 

Autor: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu



Merike
Kiiritusmasin

Eesnäärmevähk ei vaja alati kirurgilist sekkumist

Loe lähemalt
Liina Daum