Rinnanäärmekasvajad

Rinnavähk on Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal naistel kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Ka Eesti naistel diagnoositakse seda kasvajat kõige enam ja haigestunute arv on aasta-aastalt suurenenud. Rinnavähi tekke risk on seotud keskkonna ja elustiiliga. On leitud mitmeid riskitegureid, millest enamik on siiski mõõduka toimega. Näiteks korduvad sünnitused vähendavad rinnavähiriski, samas kui varajane esimene menstruatsioon) ja hiline menopaus seda suurendavad. 
Rahvusvahelised võrdlusuuringud viitavad toitumisharjumuste olulisusele rinnavähi riskitegurina, kuid selget seost rinnavähki haigestumise ja rasva osakaalu vahel toidus ei ole kindlaks tehtud. Riski vähendamiseks on soovitatav vältida rasvarikkaid toite ja alkoholi. Kehalist aktiivsust seostatakse samuti rinnavähiriski vähenemisega.
Suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide kasutamise ja rinnavähi vahel pole otsest seost seni leitud, samas on laialdastes ravimiuuringutes tõdetud mõningast rinnavähiriski tõusu hormoonasendusravi pikaajalisel kasutamisel. Kõrget naissuguhormoonide – östrogeenide nivood postmenopausis naistel on samuti seostatud rinnavähiriski tõusuga. Ilmselgelt suurendab haigestumise ohtu radioaktiivne kiirgus.

Rinnavähi esinemine 1. või 2. astme veresugulasel (nt emal ja vanaemal) tõstab rinnavähiriski 2–3-kordseks, rinnavähk emal ja õel, eriti nooremas eas, suurendab aga riski 5–10 korda. Enamiku rinnanäärme healoomuliste haigusseisundite korral (nt fibroadenoom) ei ole suurenenud vähiriski täheldatud. Kui ühes rinnas on vähk olnud, on risk ka teise rinna haigestumiseks. Rinnavähk ei põhjusta varajases staadiumis vaevusi ega valu. On aga mõningaid sümptomeid, mis vähi korral ilmnevad ning mille tekkimisel peaks naine kiiresti pöörduma perearsti poole, kes suunab ta kontrollile onkoloogi juurde.

Nendeks iseloomulikeks tunnusteks on:

1) rinda tekkinud sõlmed või tihendid
2) rindade suuruse erinevus, mis on kujunenud viimasel ajal
3) käte ülestõstmisel ilmnev rindade erinev kuju
4) rinnanibu sissetõmme
5) nahamuutused rinnanibu ümbruses
6) eritus ühest nibust
7) rinna punetus
8) kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine

Diagnoosi täpsustamiseks korraldab arst rindade röntgenuuringu – mammograafia. Lisaks võetakse kahtlasest kohast peene süstlanõelaga materjali mikroskoopiliseks uuringuks. Kui ka siis pole diagnoos selge, tehakse nn diagnostiline operatsioon, mis seisneb vähikahtlase koha kirurgilises eemaldamises ja saadud materjali histoloogilises uuringus.  Kui rinnavähk on kindlaks tehtud, järgnevad lisauuringud, et määrata vähi leviku ulatus, st kas organismi teistes osades on “tütarkasvajaid” ehk metastaase. Kopsumetastaaside välistamiseks tehakse kopsudest röntgeniülesvõte. Maksa- ja teiste kõhuõõneelundite metastaase saab avastada ultraheliuuringu, luumetastaase radioisotoopuuringu abil. 
Enamik spetsialiste on seisukohal, et naistel, kes riskirühma ei kuulu ja kellel ei esine vähile viitavaid sümptomeid, peaks tegema 30. ja 40. eluaasta vahel nn baasmammograafia, et hiljem oleks rinnavähi kahtluse korral olemas võrdlusmaterjal. Alates 40. eluaastast tuleks mammograafia teha kord kahe aasta tagant. Riskirühma kuuluvatel naistel tuleb end kontrollida sagedamini, kusjuures kuulumine perekondliku riski rühma eeldab uuringuid spetsialiseeritud keskustes. Peale selle peaksid kõik naised ise oma rindu regulaarselt kord kuus kontrollima. Menstrueerivatel naistel on selleks parim aeg nädal pärast menstruatsiooni, sest siis on rinnad kõige vähem turses. Postmenopausis (mittemenstrueerivad) naised peaksid seda tegema mingil kindlal kuupäeval kord kuus. 

Enesevaatlusel on kõigepealt soovitatav oma rindu peegli ees uurida. Tähelepanu tuleks pöörata sellistele sümptomitele nagu rindade  kuju  ja  suuruse  muutused,  nibu sissetõmme, koorikute ja haavandite teke rinnanibule, rinna punetus ja eritis rinnanibust. Seejärel peaks rindu komplema, et avastada sinna tekkinud tihendeid ja sõlmi. Hea oleks seda teha saunas või vannis käies, sest seebitatud rindadel on võimalikud sõlmed ja tihendid paremini tunda. Rindu on soovitatav kombelda lamavas asendis. Kahtlaste tunnuste leidmisel tuleb kiiresti pöörduda arsti poole.

2002. aastal käivitati Eestis mammograafilise sõeluuringu programm rinnavähi varajaseks avastamiseks 45–59-aastastel naistel. Naisi kutsutakse uuringule kirjalike kutsetega aastakäikude kaupa. Kui naine on saanud sellise kutse, on tal kindlasti soovitatav ja vajalik sõeluuringus osaleda.
Iga rinnavähihaige jaoks on olemas ravivõimalus, mis oleneb sellest, kui kaugele haigus on arenenud. Mida varem haigus avastatakse, seda parem on ravi tulemus. Rinnavähi puhul rakendatakse nii kirurgilist, keemia-, hormoon- kui kiiritusravi.
Tänapäeval on peamiseks ravimeetodiks kirurgiline ravi. Kasutatakse kaht põhilist meetodit:
1) nn rinda säilitav ravi
2) kogu rinna eemaldamine (mastektoomia).

Rinda säilitava ravi korral eemaldatakse kasvaja tervete kudede piires, samuti kaenlaalused lümfisõlmed. Seejärel kiiritatakse allesjäänud rinnaosa, et hävitada vähirakud, mis võisid rinda jääda, kuna nad ei olnud operatsiooni käigus avastatavad. Selline ravi on võimalik varajases staadiumis avastatud rinnavähi korral. Ülejäänud juhtudel eemaldatakse kogu rind koos kaenlaaluste lümfisõlmedega. Sel puhul kasutatakse operatsioonijärgset kiiritusravi ainult kõrge riskiga vähi korral. Kiiritust rakendatakse veel luumetastaaside raviks.
Väga laialdaselt kasutatakse keemiaravi, mille korral manustatakse erinevaid vähirakke hävitavaid medikamente harilikult veeni. Sellisel juhul ringlevad ravimid vereringes ja hävitavad vähirakke kogu organismis. Tavaliselt toimub keemiaravi pärast kirurgilist ravi. Mõnedel juhtudel alustatakse aga rinnavähi ravi keemiaraviga. Seda tehakse sellistel juhtudel, kui kasvaja on avastatud kaugele arenenud staadiumis. Keemiaravi aitab kasvaja mõõtmeid vähendada, seejärel on võimalik rakendada kirurgilist ravi.
Juhul kui rinnavähihaige on HER2-posi- tiivne, rakendatakse bioloogilist ravi monoklonaalse raviantikehaga trastuzumab. HER2-positiivsus tähendab HER2-geeni amplifikatsiooni (rakutuumas on tavalisest rohkem HER2-geeni koopiaid). Seetõttu tekib rohkem ka HER2-valku ning rakud kasvavad ja jagunevad kiiremini kui normaalsed rakud. Bioloogilist ravi kasutatakse nii operatsiooni eel kui järel, aga ka kaugele arenenud ehk metastaatilise rinnavähi ravis. Bioloogilist ravi kombineeritakse sageli keemia- ja hormoonraviga.
Hormoonravi tehakse erinevate kasvajavastaste hormoonipreparaatidega vaid hormoonitundlikele haigetele. Hormoonitundlikkus tähendab spetsiaalsete valkude ehk östrogeeni- ja/või progesterooniretseptorite olemasolu kasvajakoes. Haiguse prognoos sõltub kasvaja leviku ulatusest ning teistest kliinilistest, patoloogilistest ja molekulaarsetest teguritest.