Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!” 

Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse.

Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma. Doktor lohutab, ulatab salvrätid. Liina tõuseb toolilt ja nutab haigla koridori nurgas edasi. 
Naist valdab ahastus ja pime viha. „Ma ju olin käinud uuringutel ja rääkinud… Kuidas nüüd tuleb välja, et ma olen hiljaks jäänud?” 
Mil viisil ta Mustamäelt autoga koju Sauele sõidab, seda ta ei mäleta.
Kodus hakkavad taas pisarad valguma. Ühel hetkel otsustab Liina süüa jäätist. 
Ta lõikab noaga liitrisest jäätisest tüki. Jäätisetükist vaatavad talle vastu kaks moosist silma ja laialt naeratav suu. Ja Liina andestab. 

 

Liina lugu

 

Seletamatu väsimus
Kevad 2010. Liina läheb perearsti vastuvõtule, sest teda vaevab tohutu väsimus. 
Vähkkasvaja on tema emapoolset suguvõsa raputanud väga tugevalt. Ema, onu, emapoolne vanaema ja vanaisa – kõik on surnud vähki. 
Arst saadab Liina uuringutele, et välja selgitada väsimuse põhjus. Ta laseb määrata ka vähimarkerid. Proovid on korras. 
Hiljuti on Liina sünnitanud teise lapse. „Mingil hetkel ilmselt harjusingi väsimusega nii ära, et hakkasin mõtlema: ju ma siis olengi selline,” räägib Liina. 
2013. aasta veebruaris sünnib perre kolmas laps. Umbes aasta hiljem valdab Liinat taas meeletu väsimus. Lisaks tekib verine väljaheide. 
Uued analüüsid on korras. Veri väljaheites võib viidata ka hemorrodidele, mis tihtipeale hiljuti sünnitanud naisi vaevavad.
2015. aasta augustis tabavad Liinat nädala jooksul sellised kõhuvalud, mille vastu valuvaigistid ei aita. Kõht on korrast ära ja gaasitab. Analüüsid ei viita endiselt kõrvalekalletele, kuid perearst saadab naise siiski lisauuringutele sisearsti juurde Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse.

Haigus, mis ei anna näole
Uuringud vältavad kolm kuud, mille jooksul kahtlustatakse erinevaid tõbesid. Liinal tekivad iiveldusood. Ta oksendab igal hommikul.
Kolonoskoopias ehk jäme- ja peensoole endoskoopilisel uuringul selgub vaevuste põhjus – neljanda staadiumi suur halvaloomuline kaugele arenenud kasvaja soolestikus.
See ei ole tekkinud üleöö. Hinnanguliselt võib taoline kasvaja olla elanud Liina kehas vähemalt kümme aastat. Soolekasvajad on salakavalad – nad arenevad nii, et ei pruugi üldse sümptomeid näidata.
Liina hakkab saama intensiivset keemiaravi iga kahe nädala tagant. 
Ta ei talu seda kuigi hästi. Verenäidud halvenevad ning teise ravi ajal vajab ta vereülekannet. 

Kasvaja kahaneb
Liina kaotab kaalu, iga kuuga kaks kilo. Madalaim kaalunäit jääb 48 kilo juurde. Ta hakkab verd oksendama ning arstid otsustavad keemiaravi lõpetada. 
Nelja kuu pärast tehakse Liinale uus magnetresonants ehk MRT-uuring. Kasvaja on kaotanud kolmandiku oma suurusest. 
Liina pääseb operatsioonile. Tartu Ülikooli Kliinikumis tehtud operatsioonil selgub, et kasvaja on haaranud ka pimesoole, ühe osa munasarjast ja emakakaelast. 
Arstidel õnnestub kätte saada kogu kasvaja. Histoloogilisel ehk koeuuringul ilmneb, et lümfisõlmed on vähijälgedest puhtad. Esialgne diagnoos kukub hoobilt neljandalt staadiumilt teiseks. Kuidas see võimalikuks osutus – see on Liina jaoks tänaseni müstika. 
On selle taga efektiivne ja täpne ravi, Liina optimism, tema pingutused kõikvõimalikel rinnetel? Võimalik, et kõik koos. 

Brokoli ja dr Google
Mõistagi lähevad Liina sõbrad ja pere diagnoosist kuuldes endast välja. Nad tahavad igal moel aidata ning hakkavad Google’ist ja muudest allikatest infot kaevama. Liina otsustab ise mitte midagi uurida, vaid lasta vajalikul infol endani jõuda. „Ma oleksin võinud ennast selle infoga muidu hulluks ajada. Ma poleks suutnud eristada tõde ega vale,” ütleb Liina. 
Kes soovitab raamatuid, kes tassib talle purkide kaupa toidulisandeid, kes räägib aluselisest dieedist…
„Istusin diivanil, laual hunnik preparaate ja mõtlesin: kuidas ma kõige sellega hakkama saan. Mul ei ole ju kõike vaja,” meenutab Liina. Onutütar soovitab kuulata sisetunnet. 
Ta konsulteerib oma raviarstiga, sest keemiaravi ajal ei tohi toidulisandeid võtta. 
Liina satub toitumisterapeut Ülle Hõbemägi juurde. Ülle on muuhulgas koostanud vähihaigete toitumissoovituste voldiku. Ta saab spetsiaalse toitumiskava, mille eesmärk on turgutada keha.
„Ma olin suhkrusõltlane ja köögiviljad ei olnud mu sõbrad,” sõnab Liina. 
Ta loobub suhkrust. Makaronid ja valge riisi vahetab välja tatar. Sealiha asemel harjutab ta end sööma pigem kala ja kana. Esimene amps brokolit ja lonks rohelist smuutit osutuvad katsumuseks.

Kaotada pole midagi
Toitumisterapeut soovitab Liinal ära mõõta D-vitamiini taseme organismis. See on ülimadal – 30 ühikut, vähihaigetel on soovituslik 90–100. Vitamiin D on ainus vitamiin, mida on lubatud võtta ka keemiaravi ajal. 
Ta alustab vitamiini varude taastamist 10 000 ühikuga päevas. See kergitab kiirelt näidu vajalikule tasemele ning kuu aega hiljem võib ta minna 5000 ühiku peale päevas. 
Liina hakkab tugevdama immuunsüsteemi. Igal õhtul tükeldab ta ingverijuure, valab sellele kuuma vett peale ja joob. 
Hommikupudruks kallab ta õhtul kaerahelveste või tatra peale vee. Hommikul laseb paisunud massi kergelt soojaks. Maitseaineid ta juurde ei lisa. Selline puder aitab ära hoida okserefleksi ja maoärritust. 
Ta valmistab lahjat soodavett, pigistades vette sidrunit ja Himaalaja soola. 
Isegi kive ostab. Eriti huvitavaks kogemuseks peab ta täiskuu ajal teejoomist. Ka maanõia juurde viiakse ta. Liina rõhutab: „See ei olnud mingi voodoo nagu selgeltnägijate saadetest näha võib. Ta andis mulle sarnaseid soovitusi nagu toitumisterapeut. Mul ei olnud mitte midagi kaotada ja ma ei tahtnud midagi jätta juhuse hooleks,” võtab Liina oma tegutsemise kokku.
Olles abistanud iseennast, tunneb Liina end keemiaravi saama minnes alati paremini kui enne. Geeniuuringust selgub, et tal on Lynchi sündroom, mis on kõige levinum päriliku soolevähi vorm. 

Kuidas hoida positiivsust?
Keemiaravi tõttu kaob Liinal ajataju. Ta ei tee vahet, kas parasjagu on päev või öö. Ta ei maga ega ole ka üleval. Viimasest söögist möödas tunde, aga talle tundub, et ta just äsja sõi. Kui isa helistab, et söömist meelde tuletada või elukaaslane uue taldrikuga tuleb, saab ta pahaseks. 
Tegelikult on ta valvelolemise eest ülimalt  tänulik. 
Isa käib koos Liinaga mööda arste kaasas ning veedab temaga keemiaravis tunde. Ta sõidab bussiga Tartusse, et tuua Liinale operatsioonist taastumiseks sooja ja rammusat kanapuljongit.
Elukaaslase õlul on kogu majapidamine. Ta hoolitseb laste ja sissetuleku eest.
Kui Liina laps oli, räägiti ema haigusest vähe. Seetõttu otsustab Liina oma laste eest haigust mitte varjata. Ta ütleb, et on väga haige. Kuna lapsed rohkem ei küsi, tõmbab see Liina jaoks maha stressi, et ta peab väga tubli olema. 
Et hoida positiivsust ülal, vaatab naine Youtube’st motivatsioonivideosid. Ta vaatab komöödiasarju, et ennast naerma ajada.
On päevi, mil keha on nii läbi, et ta lohistab end kuidagimoodi vannituppa, vaatab peeglist iseendaga tõtt ja ütleb: „Liina, mida sa nüüd teha tahad, kas annad alla või elad edasi? Täna on kehv päev, mis tuleb üle elada. Jäätis naeratas ju sulle! Sa saad terveks!”
Talle meenub parima sõbra ütlus: „Liina, sa võid tunda kõiki tundeid, aga ära tunne hirmu!“. Hirmu ta ei tunnegi.

 

Liina Daum

 

Kogemusest abi teistele
„See teekond ei ole kerge olnud,” sõnab Liina. „Olen väga palju pidanud tegelema iseenda ja oma mõtetega. Muidugi ei suutnud ma olla alati positiivne, eriti puhkudel, mil keha lakkas koostööd tegemast, aga ma olen sügavalt veendunud, et positiivsus ja sisemine usk aitasid minu tervenemisele kaasa.”
Liina tunneb heameelt, et Eesti meditsiin loob patsientide toetuseks võimaluste piires juurde tugisüsteeme. 
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on sisse seatud pallatiivraviosakond ja teabetuba. Kui tema haigus avastati, neid veel ei olnud. „Arst ei jõua täita kõiki funktsioone. Pere ja sõbrad on küll toredad, aga nad siiski ei saa päris lõpuni aru, mida ma tegelikult tunnen,” ütleb ta. 
Liina ise õppis kogemusnõustajaks ning on Kogemusnõustajate Koja liige. Tema suureks sooviks on, et tulevikus oleks rohkem sellise väljaõppega inimesi vähihaigetele lähemal. 

Uute leidudeta 
„Ma olen ikka väga hoitud ja kaitstud olnud. Mul on toetav pere ja sõbrad, mõistev tööandja. Olen sattunud väga heade arstide kätesse,” ütleb ta.  
„On suur vahe, kas ma loodan, et saan terveks või ma tean seda.” Liina on lugenud erinevaid vähipatsientide kogemuslugusid. Kes räägib müstilisest mustast kujust, kes korduvatest unenägudest. 
Haiguse ajal, kui kasvaja elas tema kehas, nägi ta iga kord enne magama jäämist triquetta kujundit. „Nagu ma terveks sain, kadus see ära.” 
Liina tervisel hoiab silma peal Põhja-Eesti Regionaalhaigla üldkirurg-vanemarst dr Tiit Suuroja. Hiljuti pikenes naise uuringute vajaduse intervall aastani. Liina on selle üle üliõnnelik. Meditsiin ei loe Liinat veel terveks, aga tema ise küll. Juba kolm aastat on Liina terve, ilma uute leidudeta.

Liina soovitab: 
Kelly A. Turner „Täielik tervenemine. Vähi seljatamine kõige kiuste.” – „Kolm aastat hiljem seda raamatut lugedes ning mõeldes oma loole, kirjutan alla kõigele, mis selles raamatus kirjas!”

 

Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu



Stewart Johnson
Regionaalhaigla
Merike
Terve Eestiga Vähi vastu kampaania allkirjastamine
Revo lugu
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Loe lähemalt