Minust ei sõltu muud, kui et ole õnnelik ja ela!

Iluteenindaja ja kolme lapse ema Egle Kõiv sai kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi märtsis 2021. „Seni, kuni on raviplaan, on kõik hästi,“ on Egle veendunud. 

„Minu lugu sai alguse kevadel 2021. Treenisin tihti jõusaalis, kuni ühel hetkel hakkasin tundma, et kõhuli harjutusi on ebamugav teha. Mul on eluaeg olnud suuremad rinnad, mistõttu ei pidanud ma seda kuidagi imelikuks, muutsin lihtsalt harjutusi. 
Ma pole kunagi suitsetanud ja kuni 30. eluaastani olin ka täiesti arstivõõras inimene. Pärast kolmandat beebit tekkis mul aga diabeet ja sellest ajast sain arstidega juba tuttavamaks. 
Kaasuva diabeedi tõttu kutsus perearst mind varakult koroona vastu vaktsineerima. Sel nädalal, kui olin vaktsiiniaja saanud, hakkas mul kaenla alt valutama ja tundsin naha all pungitamas lümfimunakesi. 
See ehmatas mind ära, kuid väga ma siiski ei muretsenud, kuna dr Google ütles, et see võib olla näiteks lümfipõletik. Võib-olla olen tõesti külma saanud…
Selliste mõtetega ma 5. märtsil perearstile sutsaka järele sammusingi.

Minu kolmikust

Hea, et mulle meenus mainida arstile, et vaadaku mu kaenlaalust ja rinda. Perearst saatis mu cito rinnakabinetti! Mäletan veel, et küsisin üle: „Kuhu?!“
Naistepäeva hommikul tervitas mind Regionaalhaigla. Selle hiiglasliku hoone ees seistes tundsin aukartust ja veider tunne oli sees. 
Mammograafia registratuuri tädi jääb mulle eluks ajaks meelde. Mul tekkis segadus perekonnanimega – mul oli uus nimi, kuid süsteemis veel vana. Tädi tegi veel nalja, et oleks ma teda pulma kutsunud, poleks sellist muret tekkinud.
Mammograafia arst oli ka tore. Ta jõudis enne läbivaatust mainida, et üldiselt kasvaja ei valuta. Uuringul ajal nägin teda aga aknast ja mõistsin ta pilgust, et midagi on vist kahtlast. Selleks ajaks oli tuumor juba kuuesentimeetrine – märgatav ja vägagi tuntav.
Seejärel jäin ootama tema kõnet. Märtsi lõpus määrati mulle ultraheli koos biopsiaga. 5. aprillil kohtusin esimest korda dr Vappu Zobeliga, kes mulle diagnoosi ette luges. 
Ega ma kohe kõigest aru ei saanudki, mõistsin ainult seda, et mingid kasvajarakud leiti verest.
Küsisin: „Kas mul on vähk?“
„Jah.“
Kolmiknegatiivne rinnavähk!
Hiljem selgus geenivastustest, et rikkis on BLM-nimeline geen, mida arstid seostasid minu „kolmikuga“.  

 

Egle lugu

 

Hoian positiivset nooti

Ma arvan, et kogu esimese nädala vältel pärast diagnoosi ei saanud ma  tegelikult lõpuni asjast sotti.
Korraks matadki maha. Aga siis tuleb uus päev ja tegelikult ei muutu igapäevaelus suurt midagi… Tuleb jätkata meelistegevusi.
Guudeldasin, lugesin, netlesin…
Otsisin „omasuguseid“. 
Abikaasa silmis oli näha kartust. Emale teatada ei olnud kerge! Tema pärast muretsesin kõige rohkem – olen ta ainus kauaoodatud tütreke. Õnneks ta võttis asja rahulikult. 
Sõbrannade silmis näha siirast kaastunnet ja kurbust on väga raske. 
Nii ma olengi hoidnud positiivset nooti, segades seda musta huumoriga.
Ma ei karda oma haigust üldse. Haiguse kohta uurides ja lugedes olen avastanud ka palju iseennast. 
Otsustasin, et diagnoosi ma omale ei hoia ja hakkasin end emotsioonide pealt telefoniga pildistama. Tegin avaliku postituse Facebookis ja seejärel lõin ka Instagrami konto – kolmiknegatiivne. Sinna on hea kõik kokku koondada ja usun, see on ka teisele abiks. Kolmiknegatiivse vähi diagnoosi saavad tänapäeval pigem just nooremas eas naised. Miks –pole teada. 

Arst, õlekõrs minu ellu

12. aprillil kohtusin oma raviarsti dr Tõnis Metsaotsaga. Tema on õlekõrs minu ellu – väga empaatiline ja meeldiv. Taipasin, et see saab olema teistmoodi „sõprus“. Nüüd ma usaldan arste. 
Minust ei sõltu muud, kui et ole õnnelik ja ela! Kuula oma keha, kuula arste, usalda teadust! Mind ümbritsevad absoluutsed spetsialistid ja minu keha peab vastu. Eestis on parim raviplaan, mida kasutatakse ka mujal maailmas.
Algas keemiaravi.
Kui esimene keemiaports oli kolme nädalaga sees, tuli uus soeng korraldada. Mulle oli see kuidagi kergendav, mitte šokeeriv nagu paljud naised muretsevad.
Mu uus nägu ja stiil meeldis mulle päriselt. Mütse olen kandnud haruharva. Suvel kandsin kübarat. Paruka ostsin küll kohe ära ja kandsin seda üritustel kleidiga ning algul ka arsti juures, kuid mõnusam oli olla ilma. 

Teen seda, millest olen unistanud
Seni, kuni on raviplaan, on kõik hästi ja elad! Töötad! Naudid!
Tehnoloogia areneb meeletu kiirusega ja alla anda ei või. Kuniks kõik variandid on katsetatud! Ja isegi siis on ju elu… päevad ja hetked. 
Mõtestasin kiiresti prioriteedid ümber.
Tekkis tunne, et tahan teha kõike seda, millest olen unistanud, kuid milleks seni on justkui aega nappinud… 
Võtsin kohe raamatu kätte. 
Läksin maalimistundi. 
Isegi kuduma olen hakanud…
Klient võttis mu vabastavasse hingamisse kaasa. Väga mõnus!
Jõusaali pole lihtsalt jõudnud, aga võhma on ka vähe. Käin jalutamas. 
Katsun olla rahulikum, leida endale rohkem aega.
Hingan sügavamalt.
Jätan maja koristamata või vastupidi, hoian end rakkes! 
Kallistan rohkem ja kauem. Sellised pisiasjad…
Oli õnn, et dr Zobel küsis, kas ma vajaksin ka tuge spetsialistilt. Oli oidu vastata jaatavalt.

 

Egle lugu

 

Minu tugi Anni

Maikuus hakkasin psühholoogi vastuvõtul käima. Ta on olnud mulle sel teel suureks toeks. Poleks osanud arvatagi, et kas või ilmast rääkimine võib olla abiks! 
Tal on „minusugustega“ kogemusi. Ta räägib iga kord edulugusid ja justkui midagi ennustavat minu jaoks. Kõik ongi läinud nii nagu minu Anni on mulle rääkinud.
Tema juures käima hakates ei tundnud ma veel reaalselt oma haigust. Anni aga oskas hoiatada meeleolu kõikumiste, inimeste reaktsioonide ja ka füüsiliste kehamuutuste eest.  
Ma võtan ka antidepressante. Anni ütleb, et kui oleks tema teha, võiksid kõik neid ravi ajal tarvitada! Olen nõus, sest melanhoolsed hetked ja emotsioonide kõikumised ei aita tervenemisele ning elu nautimisele kuidagi kaasa.

Õpin nautima hetki

7. oktoobril eemaldas dr Zobel mult rinna. Haiglaajal oli mul aega temaga tutvuda. Taaskord olen kindel, et olen parimates kätes! Näen, et tal silm särab.
Detsembris algas kiiritusravi. Selleks ajaks oli uus ekspandertiss kenasti paranenud ja nüüd jääb vaid võidukalt edasi minna! Saan kevadeni suukaudset keemiaravi, mis hoiab pahalast eemal.
Üldiselt on mul kenasti läinud, sest minu ümber on imelised ja õiged inimesed. Minu keha on üllatavalt hästi keemiale vastu pidanud, kui välja arvata mõne varbaküüne irdumine, iiveldushood suvel, magamatus, ärevus. Uni olgu püha!
Usun, et „kolmik“ tuli mulle õpetama, kuidas fokuseerida elus olulist. 
Olen õppinud aega hindama ja planeerima, tänaseid toimetusi homse varna viskama. Püüan õppida hetki nautima, mitte elama paremas homses. Täna, nüüd, siin ja praegu!
Olin ära unustanud, kui mõnus on metsas jalutada.
Annan endale vabu päevi ja käin mõnikord iseendaga kohvikus.
Kiires elutempos kipume kokkusaamisi elus tõeliselt oluliste inimestega homsesse lükkama, aga tegelikult võiks seda teha nüüd ja kohe. 

 

Egle lugu

 

Palun minge kontrolli!

Noored naised võiksid teada, mis on rinnakabinet. Naised, palun käige kontrollis ja kompige oma keha regulaarselt. 
Ma olin ka kuulnud rinnavähist ja sellestki, et on neid, kes on sellesse haigusse surnud. 
Oma keha tasub kuulata, sest tegelikult räägib ta sinuga juba varem. Meie oleme esimesed, kes saavad oma keha tunda ja muutusi tähele panna. Mina ei osanud seda. Õpin!
Mina saan terveks!“

 

Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: Aivar Kullamaa

Egle



Uroloogiliste kasvajate töögrupp

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi Viimases staadiumis neeruvähki põdenud patsient tervenes tänu uuele ravimile, mida tulevast aastast rahastab riik. Kuressaare mees Maido ei osanud kolm aastat tagasi aimatagi, mis võib põhjustada tema üha kehvemat enesetunnet. Kui teedeehitusel töötava Maido tervis juba väga nõrgaks jäi ja pea ringi käima hakkas, läks ta Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Loe lähemalt
Revo lugu

Kuidas säilitada võitlusvaimu?

Erandlikult ei vestle me täna mitte arsti, vaid patsiendiga. Revo Türk on 36-aastane Pärnu mees, kahe lapse ise, kellel veidi üle aasta tagasi diagnoositi maovähk. Tänaseks on Revo haiguse edukalt seljatanud ning õpib oma kogemusest inspireerituna Regionaalhaigla kogemusnõustajaks.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt