Intervjuu dr Iige Viigimaaga

„Hematoloogias muutub kõik ülikiiresti,“ tõdeb hematoloog dr  Iige Viigimaa. Seetõttu on möödapääsmatu nii kompetentsi koondumine kui ka kitsam spetsialiseerumine.

Mis muudab hematoloogia meditsiinivaldkonnana ainulaadseks?
Hematoloogias tegeleme harva või väga harva esinevate haigustega. Mõne diagnoosiga kohtume võib-olla üksikutel kordadel ja tõenäoliselt on diagnoose, millega me oma elu jooksul ei kohtugi. Valmisolek selliseid haigusi diagnoosida peab aga olemas olema.
Väga harva esinevate haiguste temaatikale juhitakse rahvusvaheliselt järjest enam tähelepanu, korraldatakse koostöögruppe, et need haigused üles leida ning kogutud info põhjal välja töötada ühised käsitlusviisid ja paremad diagnoosimisvõimalused. See on omamoodi väljakutse.
Koostöö Euroopa tasandil on jõudsalt arenemas. Välja on kujunemas suuremad keskused, kuhu on võimalik suunata verd või muud uuritavat materjali ka väga harva esinevate haiguste diagnoosimiseks. Pole võimalik, et igas haiglas oleks olemas kogu diagnoosimise arsenal ning kõik teeksid kõiki teste.

Milliseid märkimisväärseid arenguid ja uuendusi on viimasel ajal hematoloogias toimunud?
Järjest suurema praktilise väljundi annab molekulaarsete ja geneetiliste muutuste leidmine ning haiguste riskigruppidesse jagamine. Saame täpsemalt hinnata prognoosi ja valida ravimeid.
Kaua kasutuses olnud keemiaravi kõrvale on tulnud epigeneetilised ravimid, mis suudavad valele ehk pahaloomulisele arengurajale suundunud vererakud jälle õigetele rööbastele pöörata. Üks neist on ka Eestis kasutuses. Peale selle on meile praegu ühe kliinilise ravimuuringu raames kättesaadav täiesti fenomenaalne võimalus: ravim õpetab patsiendi enda immuunsüsteemi hävitama kehas tekkinud kasvajarakke.
Ajaloolises perspektiivis tasub kindlasti esile tõsta kroonilise müeloidse leukeemia ravis ravimigrupi türosiinkinaasi inhibiitoreid, mis on Eesti patsientidele samuti olemas. See on hematoloogias tõsine edulugu, nii et juba räägitakse isegi võimalusest ravi katkestada. Juttu on olnud ka potentsiaalsest tervistumisest, kuna kliiniliste uuringute ravitulemused on nii head.
Viimastel aastatel on suurenenud bioloogilises ravis monoklonaalsete antikehade valik. Monoklonaalsete antikehade kasutamisel, enamasti kombinatsioonis keemiaraviga, on saavutatud mitte-Hodgkini lümfoomide haigusgrupis viie aasta elulemus üle 50%, mõne vormi puhul on tõenäosus tervistuda isegi 90–100%.
Healoomuliste verehaiguste vallas on suurt elevust tekitanud kaasasündinud hüübimishäirete geeniravi. See on tohutult atraktiivne perspektiiv, kui võiksime muuta raske veritsushaiguse kergemakujuliseks või üldse välja ravida. Praktikasse pole see siiski veel jõudnud. Küll aga on meil praegu võimalik veritsushaiguste korral kasutada peale varasemate plasmapõhiste ravimite ka nüüdisaegseid rekombinantseid hüübimisfaktoreid. Uue põlvkonna ravimid on pikema toimega ning neid saab harvem kasutada. See on patsiendi jaoks oluline, kuna neid süstitakse veeni.
Uute ravimitega seoses tekib alati küsimus, kuidas need Eestis kättesaadavaks teha. Peaaegu igal nädalal tuleb postkasti kiri, mis annab teada, et Ameerika või Euroopa ravimiamet on kinnitanud järjekordse uue onkoloogilise ravimi või näidustuse. Et uued ravimid meile jõuaksid, kulub aga kooskõlastusteks ja rahastuse leidmiseks kaua aega. Eesti hematoloogide selts teeb järjekindlalt tööd, et tagada nende ravimite kättesaadavus Eesti patsientidele.

Kui sageli olete pidanud kokku puutuma karmi tõdemusega: teate, kuidas ravida, kuid võimalused selleks puuduvad?
Ma ei oska seda öelda, me ei loe neid juhtumeid kokku. See on õrn teema, kuid tõesti, on valdkondi ja haigusegruppe, kus ootused on suuremad kui võimalused.

Mida ütlete patsiendile, kui teate, et ravi on olemas, kuid teie ei saa talle seda pakkuda?
Enamasti ikka saame, sest kõik põhiravimid ja standardravi, mida kasutatakse mujal maailmas, on Eestis olemas. Intensiivkemoteraapiat ja autoloogset vereloome tüvirakkude siirdamist teeme PERHis 2006. aastast. Allogeenseks siirdamiseks suuname patsiendid Tartu Ülikooli kliinikumi. Keerulisemaks läheb siis, kui kasvaja retsidiveerub või on ravirefraktaarne ehk ei allu olemasolevale ravile.
Mõne haige puhul oleme saanud abi vähifondilt Kingitud Elu. Üksikud haiged on ise pöördunud välismaale mõnda suurde keskusesse eksperimentaalravi katsetama. Nii või teisiti, hematoloogia on eriala, kus paratamatult puutume kokku ravimatute haigusjuhtudega. Palliatiivne ja toetav ravi on meie haiglas viimastel aastatel hästi arenema hakanud.
Lisavõimaluse uute ravimite ja ravimikombinatsioonide kasutamiseks annavad kliinilised ravimiuuringud. See on arstidele lisakoormus, aga erialaliselt põnev ja innustav. Uhkusega võib öelda, et osaleme ravimiuuringutes, mille tulemused määravad tuleviku ravisuundi maailmas. Praegu on hematoloogiakeskuses käimas ravimiuuringud mitte-Hodgkini lümfoomi, müeloomi, müelodüsplaasia ja paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria ravis.
Hematoloogiliste haiguste spekter on meeletult lai, ainuüksi lümfoomivorme on umbes 60. Kas Eestis jätkub spetsialiste, kes kõiki neid eristada suudavad?
Sel aastal ootame uut WHO vereloomehaiguste klassifikatsiooni, mis on molekulaardiagnostika põhine. Järjekordne uus õppetükk vajab omandamist.
Et hematolooge ja spetsialiseerunud hematopatolooge on vähe, on omaette teema. Meie valdkonna kompetents on koondunud Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ja Tartu Ülikooli kliinikumi. Kompetentsi koondumine on ülitähtis. Ikka see harva esinevate haiguste teema! Kogemus on hea meditsiini üks aluseid.
Et patoloog jõuaks korrektse diagnoosini, tuleb kudet uurida kuni viiel erineval moel eri meetoditega. Tavavärvingud ja mikroskoobiga vaatamine on endiselt töös, sellele on lisandunud immunoloogilised ja tsütogeneetilised meetodid ning mitmesugused molekulaargeneetilised testid. Lisandub kliiniline info: kuidas haigus käitub, kui vana ja mis soost on patsient. Kogu see informatsioon tuleb kild killu haaval kokku panna, et lõpuks jõuaksime ühe ja õige diagnoosini. Kuid ikkagi jääb väike hulk haigusi, mida me ei suudagi defineerida. See on kogu maailmas nii.
Julgen öelda, et meil on verehaiguste diagnostika heal tasemel ning olemas vajalikud kontaktid välislaboritega.

Milliseid lümfoomivorme diagnoositakse Eestis kõige rohkem?
Kõige sagedasemad on krooniline lümfotsüütleukeemia ja difuusne B-suurerakuline lümfoom, millel on ka oma alatüübid.

Mis teid selle eriala juures kõige rohkem köidab?
Selle eriala keerukus on omamoodi atraktiivne – võimalus jõuda analüütiliselt tulemuseni.
Kõik muutub nii kiiresti ja kuniks jõuad millegagi harjuda, on see juba muutunud – uute ravimite tulek, ravimite järjekord ja kombinatsioonid ning kogu molekulaarne informatsioon ja lai haiguste spekter. Kitsam spetsialiseerumine on möödapääsmatu.

Autor: Evelin Kivilo-Paas. Artikkel ilmus Põhja-Eesti Regionaalhaigla ajakirjas.