Pealehele
Rille Pihlak kaitses Manchesteri ülikoolis pankreasevähi alase doktoritöö ja töötab Londoni St Bartholomew’ haiglas seedetraktivähi onkoloogina. Ta võrdleb eriarstiks saamise teekonda Eestis ja Ühendkuningriigis.
Tekst: Tõnis Metsaots
Foto: erakogu
Lõpetasid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kümme aastat tagasi, 2012. aastal. Kas sul oli juba lõpu- aastatel selge siht onkoloogia residentuuri astuda? Kuidas otsus sündis?
Mul oli enamasti välistamise tehnika: teadsin, mis eriala kindlasti ei taha, ja siis vaatasin, mis alles jääb. Onkoloogia oli mõttes kindlasti.
Juba neljandal kursusel lõime algselt lihtsalt huvi mõttes tudengite onkoringi ja selle raames sai lõpuks palju rohkem onkoloogia igapäevaellu sisse näha. Tegin ka natuke teadustööd onkoloogiaosakonnas viiendal kursusel ja ka praktika-aastal, mis toimus meie aastal esimest korda, olime seda ise arstiteaduskonna üliõpilasesindajate kogu (ATÜK) ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) kaudu organiseerinud. Lõpuks ei leidnudki
endale põnevamat eriala kui onkoloogia.
Onkoloogina näen inimesi nende elu kõige halvemal ajal. Mu õde tutvustab mind vahel tuttavatele kui inimest, kellega sa professionaalselt kunagi kohtuda ei
tahaks – pankreasevähi onkoloog siiski. Kuid samas on ravis tänapäeval järjest rohkem võimalusi ning pidevalt tulevad välja uued ravimuuringute tulemused, mis muudavad ravialgoritme ja võimalusi, seega saab patsiente järjest rohkem aidata.
Suure osa oma aastatel 2012–2016 kestnud residentuurist tegid ka Regionaalhaiglas. Missugused mälestused sul sellest ajast on?
Alustasin residentuuri Tartus ja siis tulin teises pooles pikalt Regionaalhaiglasse. Esimesena meenuvad väga toredad kolleegid. Kuna ma ise olen olemuselt üsna suur aktivist, siis mulle meeldib väga töötada kollektiivis, kus inimesed arutavad, õpetavad ja on avatud ka uuendustele.
Nii kiiritus- kui ka keemiaravi osakonnas olid mu residentuuritsüklid pikad, mis andis võimaluse süveneda ning paikmepõhiselt areneda. Lisaks meeldis mulle meie residentuuri juures see, et saime piiranguteta käia rahvusvahelistel kursustel (nt ESMO, ESO, ESTRO koolitused) end täiendamas, seda soositi aktiivselt.
Residentuuri lõpuaastal läksid Manchesteri doktoritööd tegema ning tegid seal ka residentuuritsükli. Kuidas võrdleksid Eesti residentuuri Ühendkuningriigi omaga?
2016. aastal läksin The Christie NHS Foundation Trusti ja Manchesteri Ülikooli kui kliinilise uurimistöö doktorant. Eesti ja Ühendkuningriigi residentuurid on väga erinevad ja kumbki pole minu silmis ideaalne. Ühendkuningriigis on eriarstiks saamise tee väga pikk. Arstiteaduskonna lõpetades minnakse eriala
valimata arstijärgsesse õppesse (foundation year), mille raames suundutakse otse erinevatesse üldsise- ja üldkirurgilistesse osakondadesse, kus ollakse kaks aastat osakonnaarst. Selle järgselt pead valima oma suuna (üldsise-, kirurgia jt), millele järgneb veel kaks aastat praktikat, ja alles pärast nelja aastat praktiseerimist astud onkoloogiaresidentuuri.
Ühendkuningriigis on onkoloogia all kaks eriala: medikamentoosne onkoloogia, mis on sisuliselt süsteemravi, ja kliiniline onkoloogia, mis on valdavalt kiiritusravi, kuid tehakse ka süsteemravi. See on erinev ülejäänud Euroopa ja maailma riikidest, kus kiiritusravi ja süsteemravi on tihti täiesti eraldi. Aga pärast nelja eelaastat oled onkoloogia residendina põhimõtteliselt iseseisev onkoloog esimesest päevast peale, hakkad kohe vastuvõtte tegema, osakonna patsientidega tegelema jms. Nende residentuuri läbiv õpe on samuti teistsugune: kõigil on oma õppe- ja kliiniline juhendaja, iganädalased õppesessioonid, kursused, viimaste teadusartiklite arutelud, ravijuhtude arutelud jms.
Räägi veidike oma doktoritööst. Kuidas sa Manchesteri doktorantuuri sattusid?
Olin doktoritöö tegemisest kogu aeg huvitatud, kuid teadsin, et ma ei ole laboriinimene, ning tahtsin midagi praktilisemat/kliinilisemat. Olin varem ka välismaa peale mõelnud, kuid juhuslikult nägin, et ESMO noorte onkoloogide grupis jagati võimalust teha kliinilist doktoritööd pankreasevähi teemal ning et see oli lausa palgaga.
Residentuuri vältel meeldisid mulle pankreasevähk ja patsiendid samuti väga, sest nad olid väga komplekssed ja haigus väga agressiivne. Endale väga üllatuslikult sain intervjuule, mind valiti välja ning pidingi 2016. aastal kolima Manchesteri, kus ma polnud kunagi varem käinud, isegi asukohta pidin täpsemalt kaardilt vaatama. Mu doktoritöö oli pankreasevähi teemal The Christie NHS Foundation Trusti haiglas ja ametlikult Manchesteri Ülikooli all. Doktorantuuri ajal (3,5 a) töötasin ka kord nädalas hepatopankreatobiliaarkasvajate (HPB) polikliinikus ning viisin läbi enda ja teiste algatatud ravimuuringuid. Pärast doktorantuuri sain veel eraldi stipendiumi (1,5 a) nn eksperimentaalse vähiuuringute osakonnas samas haiglas, kus viiakse läbi eri kasvajapaikmete I faasi ravimuuringud. Seejärel tahtsin keskenduda ikkagi just seedetraktile ja kandideerisin Londoni The Royal Mars-
deni haiglasse, kus sain veel aasta just seedetrakti ravimuuringuid teha. Nüüd lõpuks olen Londonis St Bartholomew’ haiglas seedetraktivähi onkoloog.
Kui noor arst soovib doktoritöö tegemist alustada, siis mis oleks sinu soovitused?
Alustuseks tuleks endalt küsida, mille jaoks sa seda teed ja mis sorti teadustöö sulle huvi pakub. Kindlasti ei soovita doktorikraadi teha lihtsalt PhD kraadi pärast, peaks ikka olema ka huvi teaduslikku mõtlemist arendada, muidu võib teekond päris raskeks osutuda. Teadustöid on palju erinevaid – süvateaduslikust laboripõhisest siirdemeditsiini ja täiskliiniliste uuringuteni välja. Tähtis on aru saada, mis neist huvi pakub. Väga oluline on ka
grupp, kellega sa liitud, et nad oleks usaldusväärsed ja varem doktorante edukalt juhendanud. Kui minna n-ö nullist keskusesse, kus pole varem sarnasel teemal doktorante olnud, siis kujuneb teekond oluliselt raskemaks, kuna pead kõike üles ehitama.
Teema on väga oluline ka seepärast, et doktoritöö vältel lähed sa sellega väga süvitsi ja hea on, kui sul hiljem ka neid teadmisi vaja läheb ning teema sind väga huvitab. Alguses peab motivatsiooni väga palju olema, kuna mingil hetkel saab see kindlasti otsa. Eriti viimasel aastal.
Kokkuvõttes peadki leidma endale teema ja juhendajad, mis/kes sind reaalselt ka kolme-nelja aasta pärast tõmbavad, et oleksid võimeline motivatsioonikriisi ületama ja doktoritöö ära lõpetama.
Oled residentuuri ajal olnud Euroopa Nooremarstide Ühenduse Meditsiinihariduse ametnik ning nooremarstide esindaja Euroopa Meditsiinihariduse Assotsiatsiooni (AMEE) juhatuses (praegu kraadijärgse õppe komisjoni kaasjuht) ning nüüd ka ESMO YO komitees. Mis soovitusi sa praegu meie residentuurile annaksid?
Olen tõesti residentuuriõppega tegelenud nii Eestis kui ka välismaal. Eks mu soovitused on tihti olnud samad: võiks rohkem õpet residentuuriõppesse panna. Nendes kahes rahvusvahelises organisatsioonis (AMEE ja ESMO) ma tegelengi aktiivselt just haridusliku poole suurendamisega. Eesti suhtes sai meil suur töö ENÜ ja Praxisega ära tehtud ning üpriski detailselt on kirjas, mida oleks vaja teha, nüüd võiks selle ka päriselt ära teha.
Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2023 nr 1: www.regionaalhaigla.ee/et/ajakiri