Pealehele
Onkoloogi-vanemarsti Anneli Elme sõnul teab nüüdisaegne meditsiin vähist üsna palju, aga mitte veel kõike. Juba suudetakse leida vereprooviga vähialge, mida kindla vähivormiga seostada.
Vähiraviteadus on kõige kiiremini arenev meditsiiniharu üldse ja viimase kümne aasta jooksul on enim uusi ravimeid tulnud kasutusele just vähiravis. Iga uus ravim tähendab alati uut lootust elule.
Tervenemisel on määrava tähtsusega, et haigusele saaks võimalikult varases staadiumis jälile. Paraku on Eestis sõeluuringutega haaratus väiksem kui mitmetes Euroopa riikides, kellega oleme majanduslikult samal tasemel. Sellel on palju põhjusi, aga esmajoones peaks kasvama terviseteadlikkus.
Kas see, et minu vanatädi suri 1970. aastatel rinnavähki, ei tähenda enam, et sama diagnoosi saades suren ka mina?
Kindlasti mitte! Me elame vähiravi mõistes täiesti uues maailmas. Hiljuti elasin elevusega kaasa kosmosetranspordiettevõttele SpaceX ja ma usun, et kogu maailm vaatas seda ahhetades - milline areng on toimunud! See kõik on aga köömes arengu kõrval, mida olen näinud 30 aasta jooksul vähiravis. Vähiravi efektiivsuse kriteerium on viie aasta elulemus. 1970.-1980. aastatel kaotati ravist hoolimata kuni 70% patsiente enne viie aasta möödumist. Nüüd on viis aastat pärast haigestumist elus kaks kolmandikku inimestest! Varajasest rinnavähist tervenemise tõenäosus on 90%. Kaugele arenenud, kuid heade prognostiliste näitajatega rinnavähi korral on keskmine elulemus viis aastat. Kui ma onkoloogina alustasin, oli see vaid aasta-poolteist.
Vaid üks kümnest vähijuhtumist, mitte rohkem, on otseselt seotud suure geneetilise eelsoodumusega. Pereliikmete sarnase riski võivad luua sarnane elustiil või keskkond.
Meeste vähisuremuses on Eesti Euroopa sünges esiviisikus. Miks see nii on?
Siin on palju tegureid. Mehed haigestuvad sagedamini füsioloogilistel põhjustel. Meeste tervisekäitumine ei ole nii hea, nad hoolivad endast vähem, naistel tundub alalhoiuinstinkt tugevam olevat. Mehed suitsetavad ja tarbivad alkoholi sagedamini, nad kannatavad kauem kodus ning lükkavad arsti juurde minekut edasi. Vähe on vähke, mille tekkepõhjust teame kindlalt, aga kopsuvähk on tõesti man made disease, seda jäi vähemaks, kui suitsetamise kahjulikkusest aru saadi. Maksarakulist vähki saab seostada krooniliste viirusinfektsioonide ning C- ja B-hepatiidiga, aga ka alkoholismi ja rasvtõve ehk ebatervislike eluviisidega.
Millised tegurid mõjutavad vähisuremust?
Tegureid on mitmeid, ligi 40% vähktõvejuhtumeid seostub ebatervisliku elustiiliga – 19% kõikidest vähkidest põhjustab suitsetamine ja 18% suitsetamise, liigse kehakaalu, alkoholitarbimise, vale toitumise ja kehalise passiivsuse kombinatsioon.
Eesti kulutused vähiravile jäävad ressursside piiratuse tõttu Euroopa keskmisele alla, aga ravitulemuste parandamises oleme viimase kümnendi jooksul teinud Euroopas suurima hüppe. See on tänu meie avatud ühiskonnale, mis on taganud meedikutele kontaktid arenenud riikidega, ligipääsu teadusuudistele ja teadusloomele. Muidugi mängib rolli ka diagnostika ja ravi parem kättesaadavus. Aga vähiraviarstina on mul raske leppida, et 80 kilomeetrit Tallinnast põhja pool on ravimite kättesaadavus ikkagi palju parem. Oluline osa vähiravi tulemuste paranemises on ka meditsiinitööjate pühendumusel.
Kui palju te ise ületunde teete?
Ma ei julge seda üteldagi. 11–12 tundi on tavaline tööpäev, peale selle töötan sageli nädalavahetustel. Onkoloogi töö on ka ennast pidevalt harida, lugeda uutest uuringutulemustest, samuti kliinilistes uuringutes osaleda. See töö ei paista alati väljapoole, ent kajastub ravitulemustes. Mind vaevab, et see on lähisuhete arvel.
WHO reastab viis suurima suremusega vähiliiki: kopsu-, soole-, mao-, maksa- ja rinnavähk. Kas Eestis on see järjestus sama?
Üsna sama. Vähiliikide agressiivsus, kulg ja ravitundlikkus on erinevad. Kopsuvähi põhjustest oli juba juttu. Soolevähki peetakse üha enam n-ö elustiilivähiks.
Mitmete vähiliikide puhul on probleemiks salakaval kulg, sest haigus annab endast tunda alles siis, kui kasvaja mass on kriitiliselt suur. Kui kehal on mügerik, mida enne polnud, on seda lihtne märgata, aga kopsuvähki ei näe ega tunne.
Kasvaja rinnas võib olla väga väike, vaid sentimeeter-poolteist suur, mida rinnanääret katsudes ei tunne, aga kui on tegu agressiivse alavormiga, võib ta olla andnud juba siirdeid. Palpeerida ehk kombelda on oluline, kuid skriiningul osaleda on veel tähtsam, sest seal me avastame ka vaid millimeetrisuurused muutused. Valvsust on vaja, sest tegelikult haigestub iga kolmas meist mingil eluetapil vähki.
Inimesed kardavad vähki, sellest rääkides hääled tasanduvad.
Müüdid on väga aeglased kaduma. Kahjuks leiavad meedias kajastust pigem kurvad lood, kuigi tänapäeval on enamik lugusid helge lõpuga. Kui tuntud inimesed jagavad oma häid kogemusi, toob see inimesi arsti juurde ja suurendab tõenäosust avastada varajasi vähivorme. Sellest võiks rohkem rääkida, hirmust saame koos üle. Minu seitsmest lähisugulasest viis on vähist terveks ravitud.
Kuidas on vähi ja valuga? Kas vähk ilma valuta on võimalik?
Muidugi! Valu ei ole selline mure nagu vanasti. Vaid alla 1%-l juhtudel ei suudeta valutust tagada. Olla valust vaba on minu arvates inimõigus. Kui valud ei ole piisavalt kontrolli all, on kuskil raviprotsessis lüli katki ja tuleb sekkuda. Alustada saab perearstist, PERHis on samuti palliatiivravi meeskond.
Mis saab siis, kui patsient pooldab alternatiivravi?
Alati on olnud neid, kel on ravist oma nägemus. See käib lainetena, iga paari aasta tagant on uus teooria. Alternatiivmeditsiin ei asenda tõenduspõhist vähiravi ega ole sellest parem. Ameerika riikliku vähiandmebaasi vaatlusuuring kinnitas, et varase staadiumi või potentsiaalselt ravitava rinna-, kopsu- või jämesoolevähi diagnoosiga patsientide seas, kes olid valinud alternatiivmeditsiini, oli tõenäosus surra tunduvalt suurem kui tõenduspõhist standardravi saanud patsientide hulgas.
Alternatiiv on mõnes mõttes vastandumine ja ma tahan rääkida kahest võimalusest. Esimene on täielik vastandumine. Oleme seda kohanud, aga tundub, et viimase kümne aasta jooksul on harvem juhtunud, et täiskasvanud ja arusaaja inimene loobub ravist, eelistades mittetõenduspõhist ravimeetodit.
Teine võimalus on komplementaarmeditsiin, mida inimesed õigustatult tahavad tuua tavameditsiini täiendama. Siin on soovitusi, mida kindlasti kiidame heaks. Näiteks jooga on vähihaigete huvides: inimesed elavad kauem ja nende elukvaliteet on parem, sest füüsiline aktiivsus, meditatsioon, hingamine, ilmselt ka sotsiaalne läbikäimine toetab patsienti. Joogas on komponente, mis mõjutavad immuunsüsteemi, tugevdavad füüsist ja kindlasti aitavad muuta raske perioodi kergemaks. On ka muusikateraapia ja lastehaiglas ravikoerad, sest loom maandab stressi. Loodusravist teame, et ingver leevendab iiveldust ja isutust, piparmünt rahustab jne.
Minu sõnum patsientidele on, et rääkige, mida te soovite kaasata. Vaatame, millest on kasu ja mille puhul me ei tea, kas see toob kasu või kahju. Kui ei tea, siis on onkoloog ettevaatlik. Võib-olla preparaat, mida patsient raviga paralleelselt kasutaks, hoopis blokeeriks ravi toime ja kahandaks ravitulemusi – see on eluohtlik.
Milline vastane on doktor Google?
Doktor Google pole ainult paha, sealt leiavad patsiendid ka palju head ja vajalikku infot, kui satuvad õigetele lehekülgedele. Loodan, et kui patsient, kes ise pole meedik, tuleb vastuvõtule, püüab ta arsti usaldada. Usalduslik vahekord on mõlemale poolele oluline. Kui patsiendil on raske arsti usaldada, siis tuleb seda öelda, ja kui on küsimusi, siis küsida. Patsient võiks mõelda, et inimesel, kes hakkab tegelema tema haigusega, on sel alal suurem kompetents, ta on aastaid õppinud ja tal on aastatepikkune töökogemus. Nagu usaldate lennuki kaptenit ega lähe talle soovitusi jagama, nii võiks usaldada ka arste. Kui usaldust ei teki, soovitan vahetada raviarsti. Ka on täiesti normaalne küsida teist arvamust.
Pingeline töö, suur vastutus, peate teatama halbu uudiseid, veenma. Kuidas olete vastu pidanud?
Ka mina tean kahjuks, mis on läbipõlemine. Loodan, et olen sellest kogemusest õppinud ning oskan edaspidi ennast ja kolleege kaitsta. Onkoloogide läbipõlemine, nagu ütleb uurija Fay J. Hlubocky, võtab maailmas väga suuri mõõtmeid. Kuna ravivõimalused paranevad, siis ühiskonna ja patsiendi ootused – õigustatult – kasvavad iga päev. Meil on võrreldes kümne aasta taguse ajaga ka palju rohkem bürokraatlikke kohustusi. Patsientide hulk kasvab ja enamik onkolooge töötab ülekoormusega. Kurnatud onkoloog on ohtlik.
Kas usaldamatust on rohkem või vähem kui aastaid tagasi?
Mulle tundub, et seda on vähemaks jäänud – aga minu tunne on võib-olla seotud vanuse ja kogemusega. Ühiskonnast 3% on “keerulise” hingeeluga inimesed, kes pole kunagi rahul. Nad võivad olla väga kurnavad, teha sõnadega väga palju haiget.
Aga oskus mitte võtta isiklikult, vaid olla naeratades valmis sisse kutsuma järgmist patsienti on aastatega õpitav professionaalsuse osa.
Millest te onkoloogina unistate?
Maailmas on esimesed publikatsioonid kliinilistest uuringutest, kus on kasutusel veretest, mille põhjal enam kui 90% tõenäosusega leitakse verest vähialge, kui see seal olemas on. Praegu see alge leitakse, aga me ei tea veel, mis sellega peale hakata. Selleks läheb, ma eeldan, veel kümmekond aastat. Ilmselt juba lähitulevikus saame verest määratavaid biomarkereid kasutada rutiinselt vähiriski hindamiseks ja ravi isikupärastamiseks. Vähi genoomsest testimisest sõeluuringutel saab peagi tavapärane kliiniline tava. Kõik see annab lootust, et välditavate vähivormide põhjustatud surmajuhtumite arv kahaneb väga palju.
Kas mäletate, miks ja mis ajast tahtsite arstiks saada?
Arstiks hakkasin tahtma, kui olin umbes kolmeaastane. Olin sageli haiglas ja kõik see tundus nii köitev, et sellest alates ma polegi end muus ametis ette kujutanud.
Ma näen, et te tõesti armastate oma eriala.
Jah, ma lihtsalt armastan oma eriala! Aga ma mäletan liiga paljusid, keda oleme kaotanud haigusele.
Artikkel on ilmunud Delfi uudisteportaalis 01.06.21: https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/93567975/onkoloog-vahi-varases-st…